„Me pillame maha ja samas korjame üles. Nagu rändurid, kes kõike käe otsas peavad tassima. Ja selle, mis meie käest pudeneb, korjavad taganttulijad üles. Rongkäik on väga pikk. Me sureme teel. Aga on vaid see üks ja ainus tee. Nii et midagi ei lähe kaotsi.”

Geeniused ja geomeetria, afäärid ja aiandus, kirjandus ja kaoseteooria. Maalilises inglise maamõisas põimuvad kaks ajastut – 19. sajandi algus ja tänapäev. Ühes neist esitab noor erakordse mõistusega neiu oma koduõpetajale küsimusi, millele maailm pole veel valmis vastama; teises püüavad kaasaegsed teadlased aegade aardeid otsides ja dešifreerides kõrvaldada valgeid laike kirjandusloo kaardilt. Kuidagi on kõige sellega seotud ka aurumasinad ja arvutid, daaliad ja tantsupidu, lord Byron ja riisipuding, üks ahvihammustus ning loomulikult ka armastus ja algebra.

Tom Stoppardi teravalt vaimukas ja liigutav näidend balansseerib teaduse ja poeesia, ratsionaalsuse ja kirglikkuse, ajaloo ja oleviku vahel ning toob meieni loo igatsusest mõista maailma – ja inimest selle sees.

Videod

Fotod: Gabriela Järvet