Tulekul lavastused

Semud ja sellid

lapse esimene teatriseiklus autor Karl Ristikivi lavastaja Kaili Viidas Viks, Rull, Juss ja Nähvits – need on neli väikest kutsikat, kes on sündinud suures ja uhkes Eestimaa talus. Ühel kenal päeval teatab nende ema, suur ja uhke õuekoer, et tal pole enam sugugi aega nende nunnutamise ja poputamisega tegeleda, sest majapidamises on palju tegemist. Vaja on karja ajada, vareste peale haukuda ja jäneseid taga ajada. Ütleb nii, ja läinud ta ongi. Neli väikest kutsikat peavad nüüd ise hakkama saama, süüa otsima, talurahva ja loomadega tutvust sobitama. Selle juures tabab neid nii mõnigi äpardus, naljakas vahejuhtum või lausa ohtlik olukord. Õnneks lõpeb kõik hästi ja mis kõige tähtsam: õhtuks on kutsikad palju targemad, kui nad olid hommikul. „Semud ja sellid“ ei ole lihtsalt lõbus lugu kutsikatest – see on soe ja õpetlik teatriseiklus, mis aitab lastel mõista loomade elu maal ning õpetab lastele iseseisvat maailmaga toimetulemist läbi mängu ja fantaasia. Lavastus sobib suurepäraselt lapse esimeseks teatrikogemuseks, pakkudes neile ümbritseva maailma kohta erinevaid põnevaid teadmisi.-----------------------------------Lavastust toetab Tartu Mill .

Väikeses häärberis

müstika / komöödia / draama autor Stanisław Ignacy Witkiewicz lavastaja Ingomar Vihmar Ühes väikeses Poola maahäärberis elab ja tegutseb Nibekite perekond – isa, kaks varateismelist tütart, hulk sugulasi ning majakondseid. Siis aga naaseb lahkunud pereema ning argielu põimub mälestuste, saladuste ja valedega, kuni reaalsuse piirid hakkavad murenema, armukolmnurkadest saavad nelinurgad ning elu ja surma vaheline uks ei ole enam nähtamatu. „Väikeses häärberis” on lummav kummituskomöödia, mis kõneleb armastusest, hirmust ja kaotusest ning sellest absurdsest kergusest, millega inimesed püüavad seletada seletamatut. Või iseennast. Näidendi autoriks on poola kirjanik, filosoof, kunstnik ja kunstiteoreetik Stanisław Ignacy Witkiewicz (1885-1939), üks erakordseim ja mitmekülgseim Poola XX sajandi esimese poole loovisiksus, keda tema eluajal peeti pigem veidrikuks ja mitte eriti tõsiseltvõetavaks sulesepaks. Witkiewiczi geeniuse suurusest hakati aimu ja aru saama alles 1950ndate teisel poolel, kui Poola kultuuriolud liberaalsemaks muutusid. 1960ndatel ja 70ndatel said tema iroonilised ja grotesksed, naljaka ja õudse piiril balansseerivad teosed tuntuks ka Euroopas ja Põhja-Ameerikas ning nüüdseks on Witkiewiczist saanud poola näitekirjanduse klassik, kelle teoseid on tõlgitud kümnetesse keeltesse ning lavastatud kogu maailmas. Sest nagu ütleb selle näidendi tõlkija Hendrik Lindepuu: „Witkiewiczi draamades on koos elumüsteeriumi tajumine, sotsiaalne ja poliitiline visioon ning lõpuks aukartuseta võllahuumor. Näidendite ülesehitus eksitab lugeja rajalt, Witkiewiczi näidendite tegelased, kelle hulgast ei puudu ka täiesti fantastilised, toimivad samavõrra julmalt kui ootamatult, osalevad ebatavalistes armuintriigides ja viivad läbi tunnetuslik-erootilisi eksperimente. Sündmusterohkus, äkilised süžeekäänakud, ettearvamatud muutused faabulas – see kõik meenutab hallutsinatsioone või unenägu, ent samuti hästitöötavat mehhanismi – Witkiewicz valdas täiuslikult draamakirjutamise kunsti.” „Väikeses häärberis” on kirjutatud 1921. aastal ning jõuab Eestis lavale juba teist korda – 1990. aastal lavastas selle toonases Noorsooteatris Mati Unt. Nüüd annab Endlas sellele ootamatute pööretega müstilis-romantilisele loole oma tõlgenduse lavastaja Ingomar Vihmar.

amletH

Teater autor Saxo / Shakespeare ja teised lavastaja Kaili Viidas Ta sünnib Amletina. Ta sureb Hamletina. Ta elab edasi kõigis, kes kahtlevad. Jüütimaal, Põhjamere kiviklibusel rannikul näeb umbes 12. sajandi paiku ilmavalgust poisslaps nimega Amlet, kelle onu tapab tema isa ja abiellub tema emaga. Igasugustest kahtlustest täiesti vaba, haub Amlet külmaverelise plaani ja maksab kätte, kuni viimaks ise mõõga läbi langeb. Nii kirjutas 1514. aastal „Taanlaste vägitegudes“ kroonik Saxo Grammaticus. Inglise näitekirjanik William Shakespeare lisab Amleti nime etteotsa H-tähe, paigutab ta kõledast viikingiasulast Helsingøris asuvasse Kronborgi lossi ja avaldab 1601. aastal näidendi poisslapsest, kelle onu tappis tema isa ja abiellus tema emaga. Kuid nüüd on see poiss täis kahtlusi. Tema kättemaks venib, otsused murenevad ja lugu lõpeb verepulmaga, kus hukkuvad nii süüdlased kui süütud. Järgnevate sajandite jooksul sünnib see poisslaps uute kirjanike tõlgendustes üha uuesti, kord traagilisema, kord koomilisemana hulluse ja apaatia äärealadel kõikudes. Peategelane eksleb, mässab ja hukkub, et siis taas ellu ärgata – iga kord uues kehas ja uue häälega, aga tema küsimus on jäänud samaks: olla või mitte olla? Lavastus „amletH“ ei otsi seda ühte ja õiget Hamletit, vaid kuulab, kuidas tema hääl läbi sajandite muutub – kord kättemaksuhüüdeks, kord naeruks, kord vaikuseks.

Rõdul

teater autorid Indrek Koff, Ringo Ramul lavastaja Ringo Ramul Maja on madal, viilkatusega. Ukse ja aknaga. Korstna ja suitsuga. Iga laps teab, iga laps on seda sadu, mõni isegi tuhandeid kordi joonistanud. Aga mis on siis see suur ja neljakandiline ja paljude akendega? See, mille külge käivad rõdud? Ühel rõdul küpsetatakse vorste. Teisel suudeldakse. Keegi tulistab linde. Siin kuivatatakse kala. Seal kasvatatakse palme. Sellel nutab keegi nii meeletult, et hing jääb kinni. Ühel rõdul peab kõnet keegi tark mees, sest tema teab, mis tal öelda on. Keegi on toonud kisendava lapse rõdule rahunema, mis siis et väljas on ainult kaks kraadi. Üks rõdu on jäetud elementide meelevalda ja meenutab mererannal vedelevat luigeskeletti. Keegi on visanud higised riided rõdule tahenema. Keegi laulab kõva häälega. Vana mees käib tihti majast mööda. Väga tihti jääb ta seisma ja vaatab üht rõdu. Üht kindlat rõdu. See on argipoeetiline lavastus väikesest inimesest suures plahvatusohtlikus maailmas.

Heinapalavik

komöödia autor Noël Coward lavastaja Ingomar Vihmar Ühe järjekordselt vihmase suve järjekordselt vihmasel jaanilaupäeval selgub ühes kaunis boheemlikus maamajas, et kõik siin resideeruva perekonna võluvalt ekstsentrilised (ja arvatavasti peast täiesti segi) liikmed – endisest näitlejannast ema, peaaegu-menukirjanikust isa, kunstnikuambitsiooniga poeg ning poeesia poole kalduv tütar – on teisi ette hoiatamata endale jaanideks kutsunud külalise, kes tuleks majutada nende parimasse võõrastetuppa. Kui kombekad külalised saabuvad, algab oodatud romantilise ja rahuliku nädalalõpu asemel ootamatusi ja ülimalt koomilisi olukordi täis suhte- ja seltskonnamängude sasipundar, kus asjassesegatuil endilgi on puhuti võimatu tuvastada kes, kus, kellega ja miks. Inglise kirjanik, helilooja, näitleja ja laulja Noël Coward (1899-1973) on läinud näitekirjanduse ajalukku oma isikupärase stiili, teravmeelsete remarkide ja tegelaste peenetundelise künismiga – ehk siis kõige sellega, mida briti publik teatris näha tahab. Endlas võtab lavastaja Ingomar Vihmar ühe tema armastatuima ja enimlavastatuma komöödia ning keerab selle inglaslikult reserveeritud huumorile peale paar päris-oma-eesti vinti.

Semud ja sellid

Väikeses häärberis

amletH

Rõdul

teater autor Indrek Koff, Ringo Ramul lavastaja Ringo Ramul Maja on madal, viilkatusega. Ukse ja aknaga. Korstna ja suitsuga. Iga laps teab, iga laps on seda sadu, mõni isegi tuhandeid kordi joonistanud. Aga mis on siis see suur ja neljakandiline ja paljude akendega? See, mille külge käivad rõdud? Ühel rõdul küpsetatakse vorste. Teisel suudeldakse. Keegi tulistab linde. Siin kuivatatakse kala. Seal kasvatatakse palme. Sellel nutab keegi nii meeletult, et hing jääb kinni. Ühel rõdul peab kõnet keegi tark mees, sest tema teab, mis tal öelda on. Keegi on toonud kisendava lapse rõdule rahunema, mis siis et väljas on ainult kaks kraadi. Üks rõdu on jäetud elementide meelevalda ja meenutab mererannal vedelevat luigeskeletti. Keegi on visanud higised riided rõdule tahenema. Keegi laulab kõva häälega. Vana mees käib tihti majast mööda. Väga tihti jääb ta seisma ja vaatab üht rõdu. Üht kindlat rõdu. See on argipoeetiline lavastus väikesest inimesest suures plahvatusohtlikus maailmas.