„Nii ilus on püsti tõusta, välja minna ja midagi teha. Me oleme siin maa peal selleks, et aega surnuks lüüa. Ärge laske kellelgi end ümber veenda,” ütles kord Kurt Vonnegut. 

Olgu siis nii. Ei lase.
Oleme omadega nüüd sealmaal, et tuleme suvel seitsmel õhtul kokku. Võtame mootoril kaane maha ja viskame pilgu peale. Kui muidugi enne midagi väga hullu ei juhtu. Ei tea, mis juhtub. Aga lootma peab, et tuleb veel midagi head. Isegi siis, kui tõenäosus on vastu. Ja tõenäosus on alati meie vastu. Aga seda enam peab uskuma ja lootma. Mingi variant ju ikkagi veel on. Et väike võidab suurt. Et väin tehakse lahti. Et kõik läheb odavamaks. Et naljad on naljakad. Et sõbrad saavad kokku. Et vaenlased unustavad. Et
Eesti tuleb jalgpalli maailmameistriks.
Uskuma peab.
Ka käega on värav löödud.
Ja kui see kõik nii ei lähe, kui me olemegi lõpuks omadega seal, kus me võib-olla juba alguses olime, siis oleme omadega … 

… lihtsalt koos.
Ja lööme aega surnuks.

---

Lavastus on on saanud impulsse Richard Janno raamatust "Vutimehed" (1935), spordiajaloost ja lavastuses osalevate trupiliikmete elust.

Fotod: Gabriela Järvet.