10. detsember — Endla Teater

1932 Sindi „Sõpruse“ ruumes esietendub August Kitzbergi „Tuulte pöörises“, mille Endla trupiga lavastab Kristjan Hansen, kes ise kehastab ka meespeaosa. Hansen on 1929. aastal Jaani mänginud Tallinna Töölisteatris Hilda Gleseri lavastuses ning 1930. aastal Pärnu Töölisteatris, kus ta oli ka näidendi lavastajaks.

Vaba Maa Pärnu väljaanne 10. detsembril:

Tulge homme teatritemplisse!

A. Kitzbergi „Tuulte pöörises“ rahvaetendusel. Algus kl. 4.
Vaheaegadel mängib tuletõrje orkester.
Täna õhtul kell 8 „Tuulte pöörises“ Sindis.

„Endla“ teater on võtnud omaks tänuliku mõtte – lavastada meie vanema ja andekama draamakirjaniku Aug. Kitzbergi parem draama – „Tuulte pöörises“. See mõte on saamas teoks: „Tuulte pöörises“ tuleb täna õhtul, kell 8, ettekandele Sindi „Sõpruse“ saalis külalisetendusena „Endla“ näitejõududelt ja homme, pühapäeval, kell 4 p.l., „Endla“ teatris rahvaetendusena. Lavastab Kr. Hansen, kes ühtlasi mängib ka tükis peaosa, sulast Jaani. See osa, võib öelda kahtlematult, on Kr. Hansenil olnud kõigil aegadel kõige paremaid. Selles osas Kr. Hansen võib panna nutma ja naerma, nii lähedale oskab ta vaatlejale tuua selle osa.
On kaks talu: „Ala-Soosaare“ ja „Mäe-Soosaare“. Ühes elab ja kasvab nägus neiu, üksik laps, vanemate silmatera. Teisest talust aga tõugatakse välja peremees ühes perega. Jaan, nüüd kodutu ja morn, hakkab rändama mööda laiu ilmu. Pole ühtki tööd, mis ta ei teeks, pole ühtki mõtet aga, mis ei viipaks vanale kodukohale ja sellele, kuidas seda tagasi saada ... ning lapsepõlve mänguseltsilisele, kes jäänud teisele Soosaarele – kasvama, õnne tundma.
Veri küünte alt väljas, nii ta lõhub tööd, see Jaan. Õpib tundma aina enam maailma ülekohut ja vaenu, kuni see lõpuks kihutab ta tagasi – kodumaale. Seal aga ta neiu on saanud teise omaks, ta on unustanud tema, hulkuri, kel pole ei armastusele, ei leppimisele õigust ...
Jaan püüab väevõimuga maksma panna oma õigust, kuid ka see ei tähenda palju. Aga aastate pärast tuleb ta siiski uuesti. Nagu kättemaksu Jumal, nagu leppimata saatus. Tuleb ja peab veriseid, punaseid pulmi oma armastatuga, ise nuttes meeleheitest ja valust.
Sindi ja Pärnu publik ei jäta vaatamata „Tuulte pöörisega“ meie oma õdede-vendade kannatusi, muresid, rõõme, mis nii lähedased meile, nagu oleksid kirjutatud meie eneste südameverega ...
Tükk tuleb Pärnus lavastamisele ainult üks kord.

Vaba Maa Pärnu väljaanne teeb 13. detsembril Endla nädalalõppu kirjeldavas artiklis esietendus(t)est sellise kokkuvõtte:

Samal õhtul andis „Endla“ teater Sindis, „Sõpruse“ saalis, esietendusena Aug Kitzbergi „Tuulte pöörises“. Publikut oli saal tungil täis, meisterlikku ettekannet jälgiti pisarsilmil. Sindi on saanud „Endla“ lavapere teiseks koduks, sinna viiakse ikka parimad palad ja sintlased pole jätnud seda hindamata veel kunagi. Pühapäeval, kell 4 p. l., algas sama tüki ettekanne „Endlas“. „Tuulte pöörises“, see meie näitekirjanduse heledamaid tähti, oli seni küll paljudele inimestele nähtud, aga paljudele ka nägemata. Kuid „Tuulte pöörisega“ on lugu nii, et kuigi oled teda kord juba näinud, siis lähed teda meeleldi vaatama veel teise korra. Seepärast oligi „Endla“ saal pealtvaatajaid tulvil täis. Kristjan Hansen teose nimiosas, Jaani osas, andis seegikord oma näitlejaande parima. Pole veel suudetud selle osa mängimises teda ületada ta jõulisuses, traagikas, purunenud lootuste ja pettumuste kibeduses. Rahvas jälgis ta mängu, võideldes pisaratega, aga samas jälle et suutnud hoiduda avaldamast kiitust käteplaginas, kuigi see vast draamade puhul pole sünnis, aga nii tungis Jaani saatuse meisterlik koopia neile hinge.
Naisosa mängijana prl. Peerens väärib samuti kiitust. Tema on Pärnu nais-draamajõududest parimaid, kelle käes saab autorilt kujutatud Leena õige ja usutava tõlgitsuse. Teised osalised täitsid oma ülesande korralikult.
Loodetavasti esineb „Endla“ trupp „Tuulte pöörisega“ Pärnuski veel kord, sest sellega suudab ta pakkuda ühe tõelisema pildi oma võimetest.

Ja tõepoolest tuleb „Tuulte pöörises“ lavastus veel kahel korral ettekandele – 26. detsembril Raeküla koolimajas ning järgmise aasta 29. jaanuaril Endla kodusaalis. Viimase etenduse kohta kirjutatakse 31. jaanuari Vaba Maa Pärnu väljaandes: Olgugi, et seda näidendit mängitud Pärnus varemalt lugemata kordi, võis nüüdki märgata huvi publiku hulgas, keda oli tulnud üle poole saali. Kr. Hansen mängis Jaani osa, nagu ikka, meisterlikult. Tema mängu jälgiti pisarsilmil. Hästi mängisid ka teised osalised, eriti prl. Perens ja hra Enson.

„Tuulte pöörises“ nelja etendust külastab meie statistikatabelite andmeil kokku 885 inimest.

1933 esietendub, taas rahvaetenduse korras, August Mälgu komöödia „Neitsid lampidega“. Lavastaja Raivo Opsola, dekoraator Uko Halla.

Vaba Maa Pärnu väljaande arvustaja kirjutab 12. detsembril:

„Neitsid lampidega.“

A. Mälgu komödia 4 vaatuses.
Esietendus „Endlas“ 10. dets. s. a.

See on juba väikelinna teatrite üldine kurblugu – tempo kärsitus töös. Siin et saa ni,. et me ühe ja sama lavastusega täidaks nädalad ehk kuud hooajaks. Siin peame lühikeste vaheaege tagant andma üha uut, sest vastasel korral tuleks teatril kannatada publiku puudust.
Nii on ka „Neitsid lampidega“ Opsula lavast. tulnud „kiirpressi“ alt ja lühikese aja jooksul peale äsjase ooperi esietenduse saanud lavalise silumise. Kuid sellegi lühikese ajaga on näitlejad üksikult võttes suutnud sisse elada uutesse kujudesse ja kokkumängugagi anda kordaläinud õhtu.
Esietendus seekord kujunes näitlejaile vist raskeks tööpäevaks, saabusid ju need alles hilishommikul väsitavalt külaskäiguetenduselt, kus uneta öö veedeti autos ja peale selle päeval nii mitmelgi tuli täita veel rahvakontserdi kava. Tahame siinkohal mõista neid pingutusi, milles anti esietendus ja hinnata neid kordaminekuid, mis sellel esietendusel saavutati. Ärgu langetagu see tegelaste tuju, kui esietendusel ehk siin-seal vilksatas väsimuse pitser ja kokkumängus ehk pisikest pidurdamist tuli. See kõik on ju edaspidi välditav ja see kõik on ju meile mõistetav, miks see meile nüüd nii paista võis. Kuid harjutusi siiski tehtagu veel, kuigi tükk on tulnud esietenduse tulest. Viimistlemine ja uute värskuste leidmine järgnevatele etendustele oleks minu isiklik soov.
Vihjaksin siin mõnele üksikule pisiasjale, mis tüki terviku eduks ja sulavuseks minu arvates peaks edaspidi rõhutamist leidma. Autor on paiguti kasutanud situatsioonide üleminekutes dialoogi-koomikat, mis nüüd pühapäevasel etendusel tegelastelt väljatoomata jäi. Tsiteerin need:
1. vaatuses räägib köster: „...Ta oli tõeline neitsi, kelle lamp põles, ja nüüd korraga kogudusele öeldakse e ... et...“
– „Palutakse lõunale“ – rabab köstriemand selle peale.
Siin peaks repliik repliiki sulama, rabavalt, vahenditult pisema kui pausita, toonimängult väljatõstetuna. Siis ta leiab reageerimise publikus.
Ehk jälle 3 vaatuses:
Köster: Ja kui nüüd prast kutsub mind oma palge ette ja küsib...
Lui: Köstri-emand, kust ma saaksin raasike tõrva?
See dialoogi-koomika peaks leidma ilmeka väljatõstmise.
Siis situatsioonikoomikas vajanuks 2. vaatuse lõpus tupparonimise stseenis üllatuste rabavamat lülitamist üksteisesse. Nüüd jäi köster liiaks kauaks tüdruku tuppa. Selle stseeni koomika tõstmiseks oleks kaks võimalust: lasta köstril aknast ronida ja samal ajal köstri märkamata köstriemandal kandidaadi süleluses arendada naiselikkude instinktide ärkamist ja siis alles märgata köstrit või jätta kandidaat hoopis mängust välja ning otsekohe peale Lui põgenemist lasta köstril ilmuda aknale. Köstriemandasse lööks siis üllatuste välgud kahest suunast ja vaatus saaks marulise lõpu. 3. vaatuses, kus ajalehe sõnumiku kaudu avastub kandidaadi affäär, tõstetagu stseeni pinevust autorilt antud juhiste kohaselt elavas tempos ja nüansseeritagu kandidaadi sisemiste käärimiste järsud hüpped koomika vürtsiga [Põgenemise katsel väravasse miimikaga antagu „sissekukkumuse“ mõrudus, dialoogis aga kõlagu naiivne-süütus ja mittemidagi teadmine tõeoludest juba esimese lause (Ma kuulsin siin oli midagi kirjutatud) juures].
Kuna autor oma komöödia läbilöövuse on peamiselt situatsioonide-koomika tulevärgile rajanud, siis peaks seda tulevärki maksimaalses säras välja panema ja kõiki võimalikke detaile selleks kasutama. Seekordse kiire töö juures on juba nii mõnelegi olulisele nüanssile satutud (pagari püksimõõdu võtmine, siis lõpuvaatuses rätsepa „uuestisünd“ ja kuraasikus j t.), kuid leitagu neid tüki huvides veelgi.
Üldmuljes jättis esietendus siiski küllalt kena pildi. Osad õnnelikult jaotatud, tüübid põhiloomult õiges noodis tabatud. Soovitavaks jääks siiski, et siin autorist igalpool et tarvitseks nii väga pedantselt kinni pidada. Nii näiteks see kadakasaksluse parodeerimine köstriemandalt võiks väga hästi ära jääda. See on õnnetu komistuskivi näitlejale, mille vastu puruneb kõik eluline, mida tavalises köstrimammis muidu ehk võiksime leida. Prl. Luuri kätes et saa seda osa õnnelikuks pidada. Elus me sarnaseid tüüpe leiame veel tänapäevgi. Kuid need on hoopis midagi muud, kui me seda nüüd laval nägime. Kui aga siiski tahetakse pidada sammu autori ettekirjutusega, siis hoidutagu pisimast kui viipest karikatuuri suunas. Karikatuur on selle komöödia tüüpide juures kurjasti tarvitatud võte. Nägime draamastuudiolastelt rätsepaemandat – see mis pr. Reek tast tegi, oli liig jämedakoeline grotesk. Meil aga prl. Sooper lõi sellest elulise kuju, võitis sellega ja ületas draamastuudiolasi. Meie saaksime prl. Sooperi rätsepaemandast hea kuju, kui prl. Sooper juba alguses paneks selle särtsu sisse, millega ta publikut 3. vaatuses vaimustas. Tehku ta seda kindlasti järgnevatel etendustel ja ma julgen prl. Sooperile ennustada edu selles osas. Karikatuuri hädaohtlikkus riivas kohati ka prl. Loti karjateenijat, kuid tervikuna võttes võime prl. Loti loodud kuju siiski kordaläinuks pidada.
Hra Malmsten rätsepana oli koomilises galeriis parimaid tüüpe. Ta oli annud sellele reaalse usutavuse ja elulise mahlakuse. Prl. Maasik noore armunud tütarlapsena väärib väljatõstmist. Tahaksin prl. Maasiku mängus alla kriipsutada neid uudisjooni, milliseid ta oli leidnud mängulistes väljendustes. Selles suunas mindagu edasi. Ikka uute otsingute tähe all. Provintsi teatrite tööoludes on see raskemaid ülesandeid näitlejale, kuid kui siin midagi siiski saavutatakse, siis on see erilise tunnustuse vääriline. Veel tahaksin prl. Maasiku kohta selles osas öelda, et ta draamastuudiolastelt nähtud Nastja kuju ilusa võiduga üle trumpas. Ka hra Andreesen valepastorina oli parem külalistelt antud tüübist. Muidu aga aga hra Andreesen tegi sellest afferistist õnnestunult sileda kuju. Hra Siig köstrina mahe, vastuvõetav, ent siialikkudest võtetest tuleks kohati puhastada (akna ronimise stseenis paistsid need välja). Hra Opsola kellamehe grimm tuletas meelde läinud aasta muinaskuju lastetükist. Kas takistas teda nüüd osasse elamisel haigus või oli muid põhjusi, kuid mänguliselt oli tunda vana radade kordamist.
Hra Laason pagarina omal kohal, samuti ka hra Holts totaka remonttöölisena.
Dekoratsioonid maalilised, küla miljööd sisendavad.
Kuigi see tükk oli juba varem pealinna teatrilt nähtud, oli esietendusel siiski saali täis rahvast. Etendus läks läbilöövuse tähe all. Oli käteplaginate tormi mängu kestel mitmel puhul ja vaimustatud aplause näitlejaile rohkesti. See komöödia läheb edaspidi kindlasti väljamüüdud majadele.
Mn.

„Neitsid lampidega“ 4 etendust vaatas 1064 inimest.

1975 esietendub Carlo Goldoni rahvakomöödia „Märul Chioggias“. Lavastaja Vello Rummo, kunstnik Uno Uibo, muusikaline kujundaja Gedarts Ramans Lätist, tantsuseadja Aita Indrikson. Mängivad Lembit Mägedi, Eha Kard, Lia Tarmo Siina Üksküla, Kaie Mihkelson, Jaan Rõõmussaar, Ago Roo, Paul Mäeots, Maimu Pajusaar, Murel Puusild-Aav, Helle Kuningas, Artur Ots, Jüri Vlassov, Mihkel Smeljanski, Andres Ild, Lembit Kees ja Peeter Tedre.

Leida Talts raamatus „Pärnu teatrilugu 1875-1991“:

Goldoni dünaamiline ja meeloludelt vaheldusrikas „Märul Chioggias“ oli komöödia lihtrahvast (kalurid, koduperenaised, meheleminekueas tütarlapsed, tänavakaubitsejad ja alama astme kriminaalametnik), olles ühtlasi heaks õppetunniks näitlejatele. Itaallastele omane temperament ja harjumus kõiki omavahelisi konflikte käigu pealt lahendada andis häid võimalusi huvitavateks misanstseenideks, enda lahtimängimiseks/väljendamiseks. Kõige aktiivsemateks tülitsejateks olid noored naised (K. Mihkelsoni Lucietta, M. Aava Orsetta ja H. Kuninga Checca), kes olles murs oma tulevaste pärast (A. Roo Titta-Nane, J. Rõõmussaare Beppe ja J. Vlassovi Toffolo), andsid oma temperamendile niivõrd vaba voli, et koadjuutor Isidorol (A. Ild) oli nende taltsutamisega tublisti tegemist.

Lilian Vellerand kirjutab 1976. aasta 30. juuli Sirbis ja Vasaras ilmunud hooajaülevaates „Mõned suvised mõtted“ sellest lavastusest nii:

Justnagu lihtne ja pretensioonitu, hullav ja huligaanitsev (nii palju peksmist ja roppu sõimu!) Goldini „Märul Chioggias“ (lavastaja Vello Rummo) jätab suvises Pärnus isutekitava järelmaitse. Ennast viimse kui nööbini lahti mässata ei saa näitleja iga päev. Ja teha seda nii, et kellelgi silma päriselt sisse ei lööda, et ükski vägisõna või -tegu liiga rängana ei tundu. Igatahes on „Märul“ näitlejakooli kasulikke õppetunde, mille pealtvaataminegi mõnu võib pakkuda. Paul Mäeotsa pudrutaja Fortunato Vusserdis – jandižanri üllatusrolle. Kaie Mihkelsoni „midagi tõelist“ (nii ütles näitlejanna kohta ühel teisel etendusel üks eesti nimekamaid filmirežissööre) – mitmel minutil tabatav, nagu olid tabatavad Andres Ildi viienda reani nähtav peen huumor või Lia Tarmo kaugemalepaistva koomika lopsakas realism.

„Märuliga Chioggias“ antakse 35 etendust 10593 vaatajale.

1989 väikeses saalis esietendub Bernard Slade'i komöödia „Tuleval aastal samal ajal“. Ingo Normeti lavastuses ja Marju Pottisepa kujunduses mängivad Tiia Kriisa ja Mihkel Smeljanski.

Kui kriitik Rudolf Aller nimetab ühes teistele Endla lavastustele keskendunud artiklis seda lavastust ja näidendit „huvitava karakteriloominguga draamateoseks seksi teemal“, siis Leida Talts võtab selle oma raamatus kokku nii: Kanadas sündinud B. Slade'i kahinimesenäidendi lavastus (lavastas I. Normet, mängiti väikeses saalis) meeldis publikule vaimuka sisu (igal aastal veebruaris kohtuvad ühes Põhja-California võõrastemajas mees ja naine, et minna voodisse, rääkida oma abikaasadest, lastest ja muudest eluprobleemidest) ja huvitavate näitlejatöödega.

Lavastusega antakse 105 etendust 12784 vaatajale.

2015 esietendub Karl Edgar Tammi, Fatme Helge Leevaldi, Sander Rebase, Lauri Mäesepa ja Kristjan Lüüsi seikluslik lastelavastus „Kangelapsed“.

"Kangelaste" fotod leiab Endla Flickri albumist.

2020 esietendub Hannu Mäkelä samanimelisel jutustusel põhinev lavastus „Härra Huu“, mille dramatiseerib ja lavastab Ingomar Vihmar ning kujundab Illimar Vihmar. Nimiosalist kehastab Meelis Rämmeld.