10. november
1910 Päevalehe rubriigis „Kodumaalt“ ilmub teade Pärnust:
„Endla“ teatrimajas, mis sügiseks katuse alla sai, läheb ehitus talve edasi ja saavat tulevaks suveks täielikult valmis. Ka näitejuhi ja näiteseltskonna asjus astuvat eestseisus mõjusalt sammusid. Kuna majaehitus jõudsalt edeneb ja vististe ka takistusteta valmis saab, on maja ja näiteseltskonna ülevalpidamine ikkagi raske ülesanne, kuna meie teatriskäija publikum väikene on ja sagedaid mängusid välja ei kannata. Üleüldse valitseb ettevõtte vastu õige suur leigus, mis suurelt osalt just asja eestvõtjate süüks arvata tuleb, sest et millegiga ei püüta rahva huvitust teatri peale juhtida. Maja üles ehitada – selleks on ainult raha tarvis. Teater aga ei saa mitte ilma rahvata läbi. Tööliste ringkondadest kuuldud, et mõned nendest tulevast „Endla“ teatrit boikoterima tahavad hakata, mis muidugi suur eksisamm oleks. Et teist teatrit lähemas tulevikus tõusmas ei ole, siis tähendaks see üleüldse teatri boikoterimist. Arvata on, et kui „Endla“ näiteseltskond nõuete kõrgusel seisab ja teatrihinnad rahvalikud saavad, siis osavõtmise väiksust just karta ei pruugiks. Sest tarvidus hea näitemängu järele on võrdlemisi suur asjaarmastajate näitemäng, sagedaste halvaste kätteharjutatud, ei jõua juba ammu paljude nõudeid täita, kes tüsedamate palade järele igatsevaed. Sellepärast tuleb „Endla“ teatri loomist rõõmuga tervitada.Samas rubriigis on ka teine sõnum, mis pärnlaste teatriloomise olukorrast ja plaanidest aimu annab, kirjasaatja -ss. teatab:
„Estonia“ kolmas näitejuht Jungholz käis neil päevil Pärnus „Endla“ teatri ja näitelava sisseseade asjus juhatust andmas. Kui tingimistega kokku lepitakse, siis on loota, et Jungholz ka tulevase „Endla“ teatri näitejuhiks valitakse.Nagu me praegu teame, läks Jungholzi Endlasse jõudmisega veel mõni aasta aega ning Teatrisõbra hirm, et teatril publikut ei jagu, on läbi järgneva 110 aasta periooditi ikka ja jälle tõeks osutunud.
1913 esietendub Felix Philippi näidend „Kibuvitsatee“. Näitejuht Aleksander Teetsov, mängivad Aleksander Teetsov, Anna Karzeva-Tamm, August Reiman, Voldemar Tohver, A. Birkenfeldt, Liina Põlde-Reiman, Ferdinand Pettai, Olga Teetsov, Jaan Kurrikoff ja A. Kadak.
Detsembri alguses läheb Endla selle kolmevaatuselise näitemänguga väikesele Lõuna-Eesti tuurile ning Viljandi etenduse päeval tutvustatakse esitatavat materjali ka kohalikus ajalehes.
Sakala 2. detsembri numbrist loeme:
Bülau on Wedekindi suures kaubamajas kassapidaja. Ühel hommikul puudub kassas 20000 marka. Oma ilmsüütust ei või ta millegagi tõeks teha ja ta mõistetakse kolmeks aastaks vangi. Üks aasta hiljem tunnistab Wedekindi noorem poeg, Egon, emale oma süü üles: ta olla isa võtmetega kassa avanud ja selle raha varastanud. Proua Wedekind saadab Egoni Amerikasse, lootusega, et viimasest kord ometi auus inimene saab ja varjab tema kuritegu. Proua Wedekind võtab Bülau tütre, Dorothea, oma juurde majasse, mõttega, et tema juures seda hääks teha, mida ta isa vastu patustanud. Tema vanem poeg, Herbert, advokaat, armastab Dorothead ja ema annab ka selleks oma õnnistuse.
Kolm aastat on möödas. Bülau on oma aja ära istunud. Ta mõtleb oma mineviku pääle, kuidas seda puhastada. Herbert katsub temal abiks olla. Seda kardab proua Wedekind ja ta katsub Herberti sellest mõttest, Bülau ilmsüütust avalikuks teha, eemale hoida. See kartus äratab kahtlust tema venna Prätoriuses ja poja Herbertis, kellele ta viimaks oma ja Egoni süü ülestunnistab. Oma venna ja poja soovi pääle tunnistab ta ka Bülaule oma süü ühes. Koju tulnud poja Egoniga teevad seda ka kohtus, et Bülaule tema auu jälle tagasi anda.
Tutvustustekst on küll segane, aga kui arvustajat uskuda, siis õnneks on teatri mänguoskusega algusajaga võrreldes siiski selgemad lood. 4. detsembri Viljandi Teataja kirjutab:
„Endla“ näiteseltskonna külaskäigu-etendused. Esimene mulje „Kibuvitsatee“ ettekandest oli, et „Endla“ näiteseltskond viimase aasta jooksul jõudsasti on edenenud. „Endla“ teatri näiteseltskonna edenemist võib küll selle arvesse kirjutada, et üksikud rahamehed Pärnus kui ka toetajate-kogu teatrile tähtsa summa on kokku pannud, mis näiteseltskonda võimaldab oma tööd tagajärjerikkamaks teha. Esmaspäeva õhtune mäng ei olnud enam laokile püüdva ega ühtluseta näitlejate-kogu esinemine, nagu seda paar aastat varem nägime, kus hr. Teetsovi näitleja-isik varju jättis. Ei, näiteseltskonna ühtlustamise mõttes on õige häid tagajärgesid kätte saadud. Mäng on hästi distsiplineeritud ja loob tunde, et meil siin juba tõsise teatriga on tegemist, mis meie vanemate teatrite kõrva võib astuda. Küll vilksab siit-säält mõni üksik dilettantiline joon, kuid see on ainult kauge ja nõrk kajastus endistelt päivilt ega suuda kogumõju nõrgendada.„Kibuvitsatees“ seisis hiiglaosa pr. Karzeva-Tammi õladel. See näitleja on lühikese aja jooksul õige tähelepanemisevääriliselt edasi jõudnud. Kahe aasta eest oli temas kõik alles saamisel, nüüd on ta aga juba kohane kandma sarnast osa, nagu see proua Wedekindi osa oli. Hr. Teetsov konsul Prätoriuse osas oli hästi meeldiv, südamlik vanaherra, nagu seda osa temalt nõudis. Hr. Teetsovi andest ei ole väikelinnas midagi kustunud. Herbert (hr. Reimann) oli veidi lüüriline, muidu aga sümpatlik ja meeldiv. Üks silmapaistvalt õnnestanud kujudest oli Ernst Bülau (hr. Pettai). Oma sügav-hingelise mänguga hoidis ta tervet kuuljat kogu põnevil. Kõige suuremat rõõmu teeb aga mulle tunnistamine, et pr. Teetsov jälle endisena suudab olla, sarnasena nagu teda Vanemuises nägime. Oli valus näha, kahe aasta eest, kuidas see hiilgav näitleja-and alla mäge oli minemas. Nüüd on aga pr. Teetsovi mäng jälle endiselt plastiline ja nõrkuv. Hääd tuju sünnitasid Alfre (hr. Toffer) ja Ellen (pr. Põlde-Reimann) oma lühikestes iseloomulikkudes osades. Egoni (hr. Birkenfeldi) hääles pääsesid mõnikord toonid valla, mis natuke maitsetalt kõlasid.
Tervet mängu looris mingisugune südamlikkus, mis kuuljatesse hakkas ja kaasa sundis elama tüki käiguga.
Järgmises lehenumbris teeb arvustaja siiski väikese paranduse:
Kolmapäevasest lehest tuleb arvustuses lugeda: „Nüüd on aga pr. Teetsovi mäng jälle endiselt plastiline ja nõtkuv“, mitte nõrkuv, nagu sääl trükiveana seisis.Väikese paranduse teeme meiegi. Nimelt tõmbame Endla repertuaarinimistutest 1933. aasta 10. novembrilt maha H. Ansbachi „Valetaja printsessi“ esietenduse ja lisame selle hoopiski 15. novembrisse.
1943 esietendub Paul Helvigi kolmevaatuseline lustmäng „Mesinädalad“, mis tundub olevat üks selle sõja-hooaja populaarseim lavaletoodud materjal – näidend jõuab 1943. aasta suvel tollal Väiketeatri nime all töötava Tallinna Töölisteatri repertuaari ning oktoobris lisaks Endlale ka Ugala ja Kuressaare teatri lavadele.
Endlas lavastab näidendi teatri näitejuht ja direktor Riivo Kuljus, lavastaja assistendiks on Asta Willmann ning lavapildi loob Uko Halla. Mängivad Jakob Küüts või Bruno Mitt, Mare Voog, Evi Rauer, Arnold Sikkel, Aliide Alaküla ja Laine Mesikäpp.
13. novembri Uues Elus kirjutab lavastusest meile juba tuttav arvustaja J. Kask:
Paul Helvigi „Mesinädalad“ on tavaline kergežanriline lustmäng, mille mänguline intriig on ehitatud saksa lustmängudes liigagi ohtrasti kasutatavale äravahetamisele. Kõik koomilised ja lustakad situatsioonid tekivad sellest, et üks range ja kõvapeaga ema kangekaelselt oma väimehena tahab näha mehe „ideaalkuju“. Et seda ema nõuet rahuldada, serveeribki tütar talle oma abikaasana mitte oma tõelise mehe, keda ämm ei salli silmaotsaski, vaid sõbratari peigmehe. Ja sellest tulenevadki kõik keerukad lustakad lood.
See ei ole just eriti originaalne ega uudne sisu lustmänguks. Ent Paul Helvig on sellel paljukäsitletud teemal annud siiski nauditavalt mängitava lavatüki.
Ja seekord näitas Endla, et ka vähemkaalukast tükist on võimalus hea mänguga anda lavaliselt nauditav teatrielamus. Lavastus Riivo Kuljuselt, keda assisteeris seekord Asta Villman, oli teostatud vastavalt tüki kergele žanrile. Mängu tempo ja hoog oli arendatud kulmineerivalt, andmata publikule mahti igavuseks. Juba algusest peale oli lava ja saali vahel tihe kontakt, mis ettekande jätkudes järjest tihenes ja kasvas. Seda kinnitas publik iga vaatuse lõpul elava aplausiga ja ettekande lõppedes lahkus publik täiesti rahuldatuna.
Mängu edukaks arenguks ja ansambli ühtluse säilitamiseks oli kindlasti suur tähtsus ka sellel, et nii lavastaja kui ka ta assistent ise ei esinenud, mis võimaldas neil teiste mänguliste finesside enamat esiletõstmist.
Selles tükis ei ole peaosalisi ega kõrvalisi, vaid kõik kuus tegelast on võrdselt tähtsad – kõik on peaosalised.
Arvuliselt on selles tükis siiski daamid ülekaalus, mispärast alustagem nendega. Ka võiks ju Sabine Sendeni pidada peakujuks juba sel lihtsal põhjusel, et kõik kolm vaatust mängivad tema korteris. Mare Voog kehatas seda moodast heasüdamlikku ja väikestele hädavaledele valmisolevat naissisearhitekti tagasihoidliku koomikaga sümpaatselt. Ta suutis anda veenva hurmava kuju noorest naisest, kes oma mesinädalatel on ema „heasoovilikkuse“ tõttu sattunud veidi täbarasse olukorda.
Tema sõbratari Ulla Hüttet esitas Evi Rauer hoogsalt ja temperamendikalt. Eriti hea oli ta oma „suures õnnetuses“, kui ta peale magamatut ööd saabus murtuna sõbratari juurde. Ainult veidi suuremat hoolt tuleks osutada diktsiooni vastu, et tekst ei kannataks hoogsamatel kohtadel.
Salanõunikuproua Sandenit kehastas Alide Alaküla hea väärikuse ja pretensioonikindlusega. See oli ehtne nõudlik ämm, kes teab, mida ta tahab ja kuidas ta seda saavutab.
Laine Mesikäpp Tinina oli hea oma otsekohesuses, andes sellele veidi kohtlasele teenijatüdrukule parajal määral koomikat.
Mehi on selles tükis kaks – mõlemad noored peigmehed. Arhitekt Villi Ulbrichi esitas Jakob Küüts kindlapiiriliselt. Tema armukadedusstseenid olid nauditava erksusega tõlgitsetud, samuti kui ta oli ehtne oma vihas.
Arnold Sikkel dr. Erich Stiebelina oli kujult ja mängult originaalne, tõlgitsedes seda omapärast kuju suure varjundiküllusega.
Dekoratsioon Uku Hallalt oli värske ja rõõmsailmeline. Ainult – sisearhitekti korteris ei pruugi olla seintele riputatudvälisarhitektile sobivaid jooniseid. See oleks võib-olla õigustatud vaid viimases vaatuses, kui välisarhitekt on kolinud juba sinna elama.
Üldiselt oli see Endla teatri parimaid lavastusi, mis väärib eriti esiletõstmist oma ansambli-ühtluselt ja mängult. Tubli töö, mis pälvib õsist tunnustust.
„Mesinädalatega“ antakse 10 etendust 4665 vaatajale.
1995 esietendub Jean-Paul Sartre'i ja Alexandre Dumas' näidend „Edmund Kean“, mille lavastab Roman Baskin ja kujundab Jaak Arro ning kostüümid loob Tuulikki Tolli. Mängivad Jaan Rekkor, Diana Konstantinova, Laine Mägi, Helle Kuningas, Aare Laanemets, Andres Ild, Peeter Kard, Feliks Kark, Silja Koppel ja Peeter Kaljumäe.
Laename taaskord tutvustuse Triinu Ojalo koostatud raamatust „Endla teater 100“:
Alexandre Dumas’ näidend „Edmund Kean“ räägib 19. sajandi alguses tegutsenud legendaarsest näitlejast, keda kriitika ülistas taevani ning publik lausa jumaldas. Kean ise aga pillas raha tuulde ja tekitas laval purjusoleku ning publiku solvamisega alatasa skandaale. Jean-Paul Sartre lisas dumas’likule säravale intriigipunumisele probleemi isiksuse sügavamast eksistentsist.
Endla lavastuse juhtmõte oli Keani repliik näidendist: „Võtke julgus kokku ja tapke sajandi näitleja, küll näete, kui süngeks te õhtud muutuvad.“ See vaatenurk muutis Edmund Keani sümboliks, muutes tema loo ajast-aega armastatud ja vihatud näitlejasaatuse mudeliks. Pea neli tundi kestnud etendusest jäid meelde psühholoogiliselt täpselt lavastatud huvitavad olukorrad, näitlejamäng ning huumor. Külalislavastaja Roman Baskin suutis näidendi rohke salongikomöödia ainese laval efektselt elama panna ja sügavamadki värvid esile tuua. Pärnu Postimehele antud intervjuus põhjendas Baskin, et teda huvitas Keani puhul kõige rohkem küsimus, kas inimene tajub, kes on tema ise või mängib ta hommikust õhtuni mänge, kandes sealjuures erinevaid maske.
Dumas’ ja Sartre’i näidendi nimiosa on kirjutatud mängimiseks suurele näitlejale. Eestis on teiste hulgas varem rolli kehastanud kohalikus kontekstis Keaniga sama legendaarne Paul Pinna. Jaan Rekkor sobis tüpaažilt rolli äärmiselt hästi ning tooni andsid tema sarm ja improvisatsiooniline sära.
Pille-Riin Purje kirjeldas Rekkori rolli Teater.Muusika.Kinos: „Näitleja mäng, milles aina muutuvad ilmed, žestid ja toonid, oleks otsekui ühe hingetõmbega välja pakutud. Kean ei anna aega ennast vaadelda ega kirjeldada nüansse pidi, ei allu detailsemale analüüsile, vaid kisub kaasa tervenisti, lehviva energiaväljaga. (---) Jaan Rekkori sarm on pillav ja soe, žestid ja ilmed ning kandev hääl kraadi võrra teatraalsemad kui „lihtsurelikul“, sisemine rütm elav, ergas ja rahutu. Tundub, et tema mänguind ei lõppegi otsa, et tal jätkub kuhjaga hingejõudu, võhma, ka vitaalsust.“
Kuigi Endlas nähti 1990. aastatel teatavat loomingulist seisakut ja kallet meelelahutusliku repertuaari poole, tõestati kriitikute arvates „Edmund Keani“ lavastusega siinse näitetrupi võimekust teha hea eestvedamise korral tõsist ja sisukat tööd.
Aga kuidas kriitika seda lavastust nägi? Siin all on viited kolmele „Edmund Keani“ arvustusele Postimehes (ärge heituge nende arhiivilehtede veidrast ülesehitusest – ajalehenumbri ühel leheküljel ilmunud artiklite pealkirjad on alguses kõik ühes rodus – ja alapealkirjad nende vahel – ning siis järgnevad samasuguses rodus ka artiklid. Jätke lugemine lihtsalt siis katki, kui uus autorinimi ette tuleb :))
Ivar Põllu „Eluteatri maaletoojad“ Postimees 11. jaanuar 1996Aare Pilv „Näomask“ Postimees 28. august 1996
Tõnu Ehasalu „Kean, Rekkor ja Othello“ Postimees 13. september 1996
Tõnu Seero arvustuse Sõnumilehest ja Pille-Riin Purje rolliportree Teater Muusika Kinost leiate aga siit: