16. detsember — Endla Teater

1923 esietendub Johann Straussi ja Richard Genée operett „Nahkhiir“. Lavastaja Marie Kalbek, muusikajuht Gustav David. Mängivad Johann Kull, Marta Ohaka, Albert Liik, Mizzi Vorontsova, Johann Kuusemets, Voldemar Laason, Marie Kalbek, Ida Suvorova, Hans Pulst ja Voldemar Siig.

Eelteade 12. detsembri Vaba Maa Pärnu väljaandes (ja pisut teises sõnastuses ka 13. detsembri Pärnu Postimehes):

J. Straussi operett „Nahkhiir“ esietendus „Endlas“ 16. dets.

Suremata valtserikuninga ja opereti literatuuris terve rea „pärlite“ looja („Nahkhiir“, „Cagliostro“, „Lõbus sõda“, „Öö Venetsias“, „Mustlase parun“ jne) muusika eraldub mitte ainult kaasakiskuva paenduvusega, vaid ka viisid on väga ilusad ja sütitavad, iseäranis teises vaatuses, kus nad otse suurepäralist mõju avaldavad.
Operetti „Nahkhiir“ hinnatakse kõigeparemaks kõigist Viini operettidest. Esietendusest ei peaks ükski operetisõber puuduma, alles siin on võimalik näha, mida võib operett pakkuda. Kes naerda tahab, südamest naerda, peab nimelt ilmuma, sest nalja on „Nahkhiires“ rohkem kui ühelgi varem Pärnus mängitud operetil.

Teatribüroo.

Eelteade 15. detsembri Pärnu Postimehes:

Pühapäeval, 16. dets. „Nahkhiir“.

Juhime veel kord publikumi tähelepanu opereti „Nahkhiir“ esietendusele, mil puhul orkester erakordselt suurendatud. Ühtlasi oleks see ka viimane etendus enne pühi.

Teaatri büroo.

Pärast esietendust ilmub Pärnu Postimehe 18. detsembri numbris alljärgnev artikkel:

Ta edeneb...

Pärnu seltskonnas liiguvad mitmesugused arvamised Endla teaatri kohta: ühed ei taha tema kultuurilise tasapinnaga leppida, kuna teised tõendavad, et praegune teaater seisvat küllalt kunstiliselt kõrgel, ainult publikum ise olevat süüdi osavõtmatusega.
Ei tahaks ühte ega teise laagrisse katekooriliselt kuuluda, vaid tundes sisemist vajadust ütelda, et meie teaater teeb viimasel ajal edusamme, mida tõendavad viimased esinemised. Tundub, et osatakse osad vastavalt ära jaotada, ka ei puudu ühtlusmäng, ainult diktsioonkunst ei ole end veel läbilöönud: näib, et isegi paremad jõud seisavad võõrkeelte mõju all, mis tingimata labastab voolavalt meloodilist eesti keelt. See viga ei ole ainult Pärnu näitlejate juures, vaid ka mujal ja isegi pealinna omade man.
Ei leia võimalust muusikalist osa arvustada, ent siiski peab hariliku maitsja seisukohast ütlema, et mõnegi parema näitleja hääl jätab palju soovida, kuid hää tahtmise juures saadakse ka sellest puudusest üle. Jällegi peab meele tuletama: pange ka laulu juures diktsiooni tähele. Üldse paistab nii olevat, et suure raskusega, helide saavutamisel unustatakse sõnad, mis aga loovad fooni, millel heljuvad ilusamad helivärvid, on ju eesti keel iseenesest ilus laul.
Viimane operett „Nahkhiir“, mis pühapäeval, 16. skp. Endlas esietendusel oli, jättis kauni mulje. Mängus võis märgata hoogu ja temperamenti. Iseäranis noobel oli Mizzi Vorontsova prints Ortovsky osas. Eht „poisike“ suurtsugusest perekonnast: elegant ja täis omapärast takti.
Meeldivad kujud lõid pr. Kalbek toatüdruk Adele osas, pr. Ohaka Gabriel von Eisensteini abikaasa Rosalinda osas ja samuti oli ka Ida Suvorova omal kohal.
Pulst vangimaja ülevaatajana mängis hästi, näha, et näitleja taipas täiesti „laiarinnalise“ joomari hingeelu. Paha ei olnud Albert Liik vangimaja direktorina, vaid võitis intellegent tipsutaja täieliku poolehoiu. Ka Voldemar Laasson suutis advokaadi osas tüübi luua. Üldse pean tunnistama, et ra Laasson tüüpide loomises varsti meister on.
Johan Kuusemets notaariusena ja Johan Kull Gabriel von Eisensteinina läksid korda sääl juures peab tunnistama, et hra Kuusemets diktsiooni suhtes on täiesti vaba võõrkeelte mõjust. Mis ka võimaldab tema kõnelemisest hästi aru saada, ainult tarvis rohkem kultuuri ja edusammud oleksid käega katsutavad.
Veel kord kriipsutan alla ,et Endla teaater edeneb, kes ei usu, see mingu teaatrisse ja vaadaku.
Opereti sisu ei toonud meeleldi, keda asi huvitab, küll see Endlasse läheb.

J. E.

Vaba Maa Pärnu väljaanne võtab operetti arvustada alles pärast selle teist etendust.11. ja 16. jaanuaril ilmub läbi kahe lehenumbri artikkel, mille esimene osa keskendub „Nahkhiire“ sisule:

Vaba Maa Pärnu väljaanne 11. jaanuar 1924

artikli teine osa 16. jaanuari lehes võtab arvustada ka lavastust:

Tuntavalt parem, kui varem, oli Johan Kull Gabriel von Esiensteinina. Kuju oli hää ja ühtlaselt ning hooga läbiviidud.
Ka proua Ohaka Rosalindena tabas õieti seda truudusega koketeerivat abielunaist, kes oma abikaasa vastu õrn ja hää võib olla, ent mehe äraolekul ka küllalt endisest austajast lugu oskab pidada. Peab tunnistama, see moraali pooltooni oli pr. Ohaka poolt õieti ja tabavalt leitud.
Albert Liik vangimajadirektor Frankina sobis õnnelikult, kuid kahjuks puudub tal opereti jaoks hääl.
Prints Orlovsky oli Mizzi Vorontsova käsitlusel väga kujukalt ja ühtlaselt läbiviidud, tabades õieti neid kelkivaid karrikatuurjooni noorest kannustegasündinud printsist, kelle ärahellitud kapriisid teda juba enne kahtekümmend eluaastat tülpimisele ja elutüdimusele viivad. Ent hääl tundus siiski äraandlikult nõrgana, mis ka noorele printsile küllalt ei sobiks.
Dr Falkena oli Kuusemets seekord parem, kui eelmisel korral ja tal on kohati väga kena mahedatooniline hääl, ent puudub kool ja püsivus ning kõrva muusikaline kontroll ei ole küllalt võimas hääle vaoshoidmisel.
Sümpaatiline ja gratsiöös oli pr. Kalbek Adelena. Tal näib olevat eriline leidlikkus võõraste sulgedega ehitud kujude iseloomustamiseks, mida esitab haruldase humoori ja kergusega. Hääl ei erine niipalju oma ulatuse, kui just peene, puhta ja meeldiva nüanseerimisvõimega.
Et Laasson operettides küllalt kaaluda ei suuda, oleneb juba ta hälematerjaali piiritelust, kuna kuju seekord ka küllalt õnnelik ei olnud ja pigemini mõnda nurgaadvokaati karrikeeris, kui just diplomeeritud õigusteadlast.
Eriliselt humooririkas ja tüüpiline oli Hans Pulsti vangimaja ülevaataja Konn. See oli tüüp, mis oma laia humoori ja värvikalt esitud kujuga tervet kolmandat vaatust kandis. Veidi tundus küll siingi liialdusi, kuni labasuseni, ent selliselt oli see laiatooniline esinemine lubatav ja aitas ülevat meeleolu kuni lõpuni säilitada.
Teise vaatuse ballistseen jättis küll kerguse, graatsia ja elegantsuse poolest mõndagi soovida, sest osa kooriliikmeid liigub laval veel küllalt raskelt ja elegantsemate stseenide jaoks liig kohmakalt ja puiselt. Iseäranis silmatorkav oli see laudaistumisel ja tervisejookidel, kus meespooled küllalt hoolt oma daamide eest ei osutand ja mõnel isegi klaasi käsitamine küllalt omane ei olnud.
Võluv oli tantsitar Lossmanni plastiline nummer teises vaatuses, mis muid konarlusi tuntavalt silus.

J.K.

„Nahkhiirega antakse 3 etendsut, mida kokku külastab 735 inimest.

Järgmisena saame taas teha vigade parandust – meie repertuaaritabelites seisab, et 16. detsembril 1927 esietendub Endlas R. Benatzky operett „Arm lumes“, kuid nagu lehekuulutustest ja artiklitest loeme, toimub selle esietendus siiski juba kaks kuud varem – 16. oktoobril 1927. Seega võtame seda lavastust käsitleda kümne kuu pärast.

1936 näitlejanna Hilda Sooperi 10-aastase lavategevuse tähistamiseks esietendub Hella Wuolijoe „Niskamäe naised“, kus Sooper kehastab Niskamäe vanaperenaist. Lavastaja Eduard Lemmiste lavastuses ja Uko Halla kujunduses mängivad veel Eduard Lemmiste, Helene Rinne, Mare Voog, Marina Mikk-Murakin, Voldemar Laason, Veera Luur, Jakob Küüts, Henn Aare, Kristjan Hansen, Aleksander Vimm, Bruno Mitt, Benita Anvelt, L. Merents, Manivalde Mitt, Eduard Ojamets, Sophie Sooäär, Ross Teder, Aleksandra Põldeots ja Jenny Perkis.

Triinu Ojalo raamatus „Endla Teater 100“

Hella Wuolijoki „Niskamäe naised“ võeti Endla repertuaari arvestusega pakkuda väärt roll teatri ühele kandvamale naisnäitlejale Hilda Sooperile. Niskamäe vanaperenaise rolliga tähistas Sooper ühtlasi oma 10-aastast lavategevust, see oli noorele, 28-aastasele näitlejale, juba 126. osa. Sooper oli oma karjääri alustanud Endla koorist ning jõudnud sealt rollideni sõnalavastustes ja operettides – mängides võrdse eduga nii noori sädelevaid naiivitare kui koomilisi vanaeitesid.
Lemmiste lähtus oma lavastuse loomisel Soome rahvusteatri eeskujudest, kus „Niskamäe naised“ oli suur publikulemmik. Näidendi sisuks on läbilõige ja üldistus elust ühes Soome külas Niskamäe perekonnas. See on lugu nende talust, pere- ja armusuhetest, kirgedest ja kohustustest, talu ja suguvõsa püsimajäämisest. Elulähedased ja mahlakad karakterid, lopsakas dialoog ning ajatud probleemid teevad loost rahvatüki sõna kõige paremas tähenduses. Endlaski kujunes lavastusest menuk, mida käis vaatamas pea 5000 inimest, see oli kutselise Endla ajaloos publiku külastatavuselt teine tulemus.
Samal ajaperioodil kuulus lavastus ka Vanemuise ja Estonia mängukavva, ent Endla lavastus kogus võrdluses mitmeid plusspunkte – lavastus oli tempokas ning teksti oli vähem kärbitud ja kohandatud.
Lavastuse suurrolli tegi kahtlemata andekas Hilda Sooper vanaperenaisena, mängides traagilise saatusega naist, kes on suurtalu ülesehitamise nimel maha surunud isikliku õnneigatsuse ning läinud kompromissile südametunnistusega, kogedes lõpuks siiski elutöö kokkuvarisemist.
Sama roll oli ka Liina Reimani üks suurosasid, millega ta lõikas loorbereid nii Tallinnas kui külalisetendustega Helsingis. Reiman nõustus oma endises koduteatris mõnes etenduses kaasa tegema – nii tekkis publikul ja ajakirjanikel võimalus näha kahte erinevat rollilahendust. Reiman oli kõrgim, uhkem ja paatoslikum, Sooper aga kodusem, lihtsam ja sissepoole mängivam. Näitlejannad mängisid otsekui eri žanrites, aga mõlemad lõid ikkagi usutava rollijoonise.

„Niskamäe naistega“ antakse 13 etendust, mida vaatab 4823 külastajat.

1987 esietendub Michael Frayni komöödia „Lavalised segadused“. Lavastaja Priit Pedajas, näitejuht Aare Laanemats, kunstnik Vello Tamm. Mängivad Katrin Nielsen, Mihkel Smeljanski või Aare Laanemets, Jüri Vlassov, Laine Mägi, Juta Tints või Aire Johanson, Feliks Kark, Tiia Kriisa, Jaan Rekkor ja Arvi Hallik.

Pärnu teatrist saab selle „teater teatris“-teemaliste komöödiate ühe esimese ja parima näite esimene lavaletooja Eestis. Hiljem on Frayni näidendit lavastatud veel Eesti Draamateatris (1992, lavastajaks samuti Priit Pedajas) ja Teatris NO99 (2010 pealkirjaga „Võtame uuesti“, lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper), samuti Vene Teatris (2000, lavastaja Aleksandr Issakov), samalaadseid publikule lõõgastust ja teatritegijaile enda ja oma kunsti üle naermise võimalust pakkuvaid komöödiaid on maailmas kirjutatud ja lavastatud palju (Eesti lavade viimane näide ehk Rakvere Teatri repertuaaris olev „Hullemast hullem“) ning tundub, et need pakuad publikule vaatamise ja tegijaile mängimise huvi igal ajal, kuigi kriitika neid sooritusi väga peegeldama-hindama ei kipu. Ka Pärnu „Lavaliste segaduste“ kohta leiame vaid ühe arvustuse, mis ilmub 16. septembril 1988 Sirbis ja Vasaras:

„Lavaliste segadustega“ antakse 67 etendust 30275 vaatajale.

2003 esietendub Charles Dickensi südamlik koguperemuinasjutt kodust „Kilk koldel“. Lavastaja, dramatiseerija ja laulutekstide looja Madis Kalmet, kunstnik Lilja Blumenfeld, kunstniku assistent Leen Võrno, muusikaline kujundaja Tauno Aints,liikumisjuht Renate Keerd. Mängivad Sepo Seeman, Ahti Puudersell, Liisa Aibel, Egon Nuter, Jaan Rekkor, Maarja Jakobson, Raido Keskküla, Diana Tammisto, Ireen Kennik ja Renate Keerd.

Ille Rohtlaane artikkel Pärnu Postimehes 8. jaanuaril 2004:

Tackelton ja Kilgineiu tõid kogu pere etendusse värvi

Endlas etenduva Charles Dickensi Kilk koldel kodu- ja armastuslugu saab nautida, ehkki lastel on see raskem ja vaatajat häirib liigselt domineeriv hall värv.
On ka musta, pruunikaspunast. Aga valitseb hall, mille võimuses kükitab suur kamin. Lavale tulev ja etendust lauluga tooniv leierkastimees Sepo Seeman on muldvana nagu ka mänguasjameister Caleb (Jaan Rekkor). Neist nooremate riietuses leidub punakaspruuni, mis ei purusta halluse võimu.
Oletagem, et hall viitab vanale heale 19. sajandi Inglismaale, kus Charles Dickens ainese korjas. Aga ta võib viidata ka väga vanale ja uuesti avastatud heale – autori loodud maailmas saavad võidu headus, õiglus ja armastus nagu muinasjuttudes.
Need vanad ja endiselt tõelised väärtused, millest paljud oma kodudes puudust tunnevad, väärinuks kas või kohatigi rõõmsamaid värve. Seda enam, et Kilk koldel on kogu pere lugu. Kui täiskasvanud suudavad valitseva halli tooni allteksti mõista, siis lastes tekitab pilt alateadlikult kõhedust. Väiksemad poevad ema külje alla ja vaatavad kohati altkulmu lavale.
Rohkem laulu ja tantsu
Jutustaja (Sepo Seeman) juhatab loo laulu ja sooja huumoriga sisse. Detsembrikuu viimases kilgietenduses mängis ta osavalt lavalooks isegi saalist kostva lapsenutu: Ma ei tahaaa
Saad mõne aasta vanemaks, küll sa siis tahtma hakkad, vastas nutjale elutark leierkastimees.
Muusikalirollide Seemanit nähes saavad ootused muinasloole laululised. Ometi pole Madis Kalmeti lavastusest rohkem laule oodata. Kahju. Kui järg jõudis hetkeni, mil tantsima tuli kilk koldelt isiklikult, puistates elutarkusi, sündis teine tahtmine - tantsugi võinuks enam olla.
Inimloomus on vastuvõtlik emotsionaalsetele jutustustele. Poeetiline ja kujundirikas maailmapilt ja tegelikkuse ning üleloomuliku põiming on igapäeva ratsionaalsusele kosutav vastukaal.
Kilk koldel ongi muinasjutt kodust. Kolle ja õnnetoov kilk on kodu kui kindluse sümbolid.
Aga ehk on ühtlaselt hall lavakujundus (kunstnik Lilja Blumenfeld) vihje kaasajale, kus sellistest väärtustest võib unistada, aga tegelikkus tallab need niikuinii.
Headus ei peitu vales
Läbinisti idülliline lugu Peerybingleite kodutoas pakub kontrasti pahatahtliku tegelase Tackeltoni tegemistele. Kuid teine ja olulisem paralleelne liin räägib tõest ja valest.
Vana mänguasjameister Caleb (Jaan Rekkor) on oma pimedale tütrele kirjeldanud kodu, maailma ja tütart ümbritsevaid inimesi ilusamate ja parematena, kui nad tegelikkuses on. Pimeda tüdruku silmad on nüüd topeltpimedad. Sündmused avavad need lõpuks.
Jaan Rekkor ja Maarja Jakobson pimeda tütre Berthana mängivad siiruse ja halemeelsuse tõeselt suureks, aga üheplaanilisus läbinisti heades tegelaskujudes on ohkamapanev. Ometi on loo võti ju siin - ei maksa isegi mitte pimedale luua elust roosilist ettekujutust. Headus ei peitu kunagi vales. Kahjuks jääb see tõde peitu ja kahvatuks.
Särama jääb Egon Nuter
Ahti Puudersell pereisa Peerybingleina ja tema naisuke Liisa Aibeli kehastuses on ehe armastajapaar, kelle suhetesse ei suuda jäävat mõra lüüa ilmselt tänu majavaimust Kilgineiu (moderntantsija Renate Keerd) tarkusele ei kurjuse salaplaan ega valesüüdistus.
Tõsi – läbinisti positiivseid kangelasi on raske mängida. Ideaalsus ei jäta mänguruumi isikupärale ning tänapäevane rikutud mõtlemine ei lase tegelaskujusid uskuda, ja nii võib igavust tunda.
Seepärast on huvitavam tegelane Tackelton – kuri, õel ja salakaval, kes aga suudab loo lõpul kõigilt andeks paluda. Tackeltoni mängib külalisena Egon Nuter, kelle maneeris avaldub operetlikkust, esituslaadis huumorit.
Pahelisust esitab Nuter nii ilmekalt, et talle ei saagi pahaks panna. Eriti veel, kui ta loo lõpus andestust palub.
Kilgineiu tantsuline etteaste tundub olevat lavastuse üks tipphetki. Moderntantsuline stseen Renate Keerdi esituses haarab, mõjub huvitava ja värskena.
Sellest johtuvalt tahaks korrata: tantsul ja muusikal võinuks etenduses suurem rõhk olla eeskätt väiksemate vaatajate lavaloost arusaamise huvides. Kogemust muusikalilaadse lavastuse jaoks on ju Endla teatri näitlejatel küllaga.
Lavastaja Madis Kalmet esineb lisaks etenduse lavaletoojana ka laulutekstide autorina. Sisukad ja sügavad on lõpulaulust kõlama jäävad sõnad “olen tuhat aastat laulnud ja ühe päeva vaikinud“ Need on kui võrdkuju päevadereale ja muinasjutule selle vahel. Märkad ja vajad muinasjuttu siis, kui vakatad.

2008 esietendub lastelauludel ja lavastusmeeskonna lapsepõlvelugudel põhinev muusikaline lavastus „Saja-aastane laps“. Lavastaja ja lavakujundaja Andres Noormets, muusikaline lavastaja Feliks Kütt. Mängivad ja laulavad Märt Avandi, Jaanus Mehikas, Tambet Seling, Liis Laigna, Kaili Viidas ja Kaili Närep.