20. detsember — Endla Teater

1942 esietendub August Mälgu draama „Lõunatuul“. Lavastaja Arnold Sikkel, kunstnik Uko Halla. Mängivad Arnold Sikkel, Alide Alaküla, Evi Rauer, Laine Mesikäpp, Jakob Küüts, Anton Sepp, Fred Niemann, Eduard Ojamets, Hannes Kelder ja teised.

Arvustus ajalehes Uus Elu 22. detsembril:

„Lõunatuul“ Endlas

August Mälgu „Lõunatuul“ on näidend meie lähemast minevikust, milles käsitatakse „punase aasta“ algpäevi. Siin antakse värviküllane pilt punaste pisitegelaste jõhkrusest, toorusest ühe Põhja ranniku kaluriküla taustal. Siin esitletakse üks episood sellest kurikuulsast punaste võimumeeste „jahist inimesele“. Jahiloomaks on näidendis eesti ohvitser Oskar Väärt, kel haavatuna siiski õnnestub põgeneda üle lahe, päästvasse vabadusse, nagu seda teed tol ajal kasutasid paljud meie tegelased.
Seega on selle näidendi teema kõigiti aktuaalne ja meie inimestele südamelähedane, viies meid tagasi mälestustele, millele mõeldakse jubedustunnetega. See on tükk, mis vaatajat haarab mitte ainult inimliku draama piirides, vaid publiku meeleolusid paisutab ka poliitiliste sümpaatiate ja antipaatiale järgi üksikute tegelaste vastu.
Arnold Sikkeli lavastusel tuli see näidend pühapäeva õhtul esietendusele ning võeti saalitäie publiku poolt suurte kiiduavaldustega vastu. Lavastus oli teostatud ranges realistlikus raamis, mida eeldab ka tüki lähema mineviku realistlik sisu ja käsitus.
Lavapildid Uku Hallalt olid samuti realistliku põhitooni taotlevad. Eriti head olid pildid, mis kujutasid Põhja rannikut lainetava merega. Siin oli kunstnik suutnud nappide vahenditega ja piiratud võimaluste juures anda meeleolukalt ehtsa Põhja ranniku motiivi, mis meelejäävalt köitis publikut.
Vana randlast, Jüri Paasi esitas Arnold Sikkel suure veenvuse ja ehtsusega. Ta mäng oli tiheda elamusliku toimega, mis esimesest pilgust köitis publiku. Oma osa viis ta läbi ühtlase kindluse ja usutavusega. Tema naise Annana esines Alide Alaküla, mitte vähema mängulise pingega. Eriti hea oli ta emalikkude siseelamuste tõlgitsemisel, kus ta suure soojuse ja veenvusega suutis anda edasi lihtsa kalurinaise hingelise hoiaku jagamist oma mehe ja laste vahel. Siin ei olnud midagi liialdatud ega kunstlikult forseeritud, nagu see osa kergesti avatleb, vaid mänguline ehtsus oli saavutatud tagasihoidlikkude, kuid veenvate elamustega. Oleme tavalisesti A. Alakülat näinud pisemates kõrvalosades, kuid seekordne esinemine kinnitas, et ta on võimeline ka suuremateks ülesanneteks.
Paaside nooremat tütart Jutat esitas Laine Mesikäpp. Ta kuju ja mäng olid huvitavad, andes ehtsa tarmuka nooruse tegevusihast pulbitseva tüdruku. Ent ta mängus ja tunnete üleminekus tundus siiski liiga palju hüppelist, juhuslikku, mida näitleja polnud veel suutnud sulatada kindlalt väljapeetud tüübiks.
Ellen Paasi, kaluriperekonna vanemat tütart, tõlgitses Evi Rauer kindlakujuliselt, ta mängus esines rohkem rutiini kui veenvaid siseelamusi. Eriti kannatasid selle all stseenid Oskar Väärtiga, mis jäid kuidagi pinnaliseks. See, võib olla, oli tingitud ka sellest, et selle osa andmine J. Küütsile osutus suureks eksituseks. Oleme J Küütsi näinud vägagi tublina esinemas (Patuoina Arona jne), kuid Oskar Väärtina jäi ta täiesti ilmetuks, suutmata anda sellele kangelaskujule liha ja vere. Eriti kannatasid seepoolest stseenid vana Paasiga ja samuti Elleniga (II ja III vaatus). Oskar Väärti kõnes ja kujus puudus see sisemine jõud, veenvus ja mänguline pinge, mida me kõik ootame mehelt, kes oma tõekspidamiste eest on valmis kannatama ja ka surema.
Anton Sepa Oja Sass oli hoogsalt esitatud rannapoisi kuju, kuid ta mänguline žaanr oli veidi kergevõitu. Enam mängulist tüsedust sobiks kaluriküla miljöösse.
Kohalikku täitevkomitee volinikku Harjakat esitas Fred Niemann sellele tüübile vastava räpakuse ja hoolimatusega. Samuti oli E. Ojametsa piirivalve allohvitser Hudov antud hea tsüünilise jõhkrusega ja julmusega. Eriti hästi oli õnnestunud H. Kelderi punasõdur Vasja, kes juba oma kuju ja ilmega andis omaette meelejääva tüübi, nagu neid noil päevil võisime kohata kõikjal. Ta lohakas välimus, totakas ilme ja jõhker kõneviis olid nii ehtsalt punaarmeelikud. Väga ilmekas oli ka kogu väike punasõdurite valverühm.
Üldiselt võis ettekandega jääda rahule, kuigi mängus esines paiguti segavaid vääratusi ja komistusi, mis ilmselt tingitud liigsest kiirustamisest ja lühikesest ettevalmistusest. Viimistlemist vajaks eriti viimane vaatus, mis esiettekandel tundus kõige konarlisemana. Siin olnuks vaja veel viimistlemist ja süvenemist.

J. K.

„Lõunatuulega“ antakse 6 etendust 2911 vaatajale.

1953 esietendub L. Brausevitši ja I. Karnauhhova muinasjuttnäidend „Helepunane lilleke“. Lavastaja Artur Ots, kunstnik Edgar Sõõro, kostüümid Erika Ots ja Laine Korp, näitejuhi abid Ilmar Märks ja Ago Laurits. Mängivad Eero Tari, Lia Tarmo, Astrid Pirn, Selma Sõõro või Õie Maasik, Agate Hiielo, Ago Laurits, Lembit Eelmäe, Eduard Järs, Louise Vallimäe ja Ilmar Märks.

Leida Talts kirjutab sellest lavastusest nii:

Tore lavastus A. Otsalt lastele oli „Helepunane lilleke“. E. Sõõro fantaasiaküllane lavakujundus, huvitavad kostüümid, valgustus ja oskuslikult sissepõimitud muusika lõid muinasjutumeeleolu. Laval liikusid nõiutud metsas kummalised olevused: Baaba-Jagaa ja Koletis-Prints. Kui Baaba-Jagaa oli enam-vähem „tavalise“ nõia väljanägemisega (pikaninaline, sagris ja salkus), siis Koletis-Printsi juures oli kunstnik lasknud fantaasial lausa lennata: ta oli üpris hirmuäratav, midagi Karu-põõsa-küürakataolist. Seda liigutavam oli Aljonuška suhtumine temasse. S. Sõõro Aljonuška oli siiras ja kaastundliku südamega tütarlaps, kes oma headuse ja armastusega suutis võita kurjuse, st päästa nõiutud printsi Baaba-Jagaa võimusest.

Lavastusega antakse 21 etendust 4955 vaatajale.

1994 esietendub Tove Janssoni „Muumitrolli talv“, mille dramatiseerib Juhan Saar. Lavastaja Katrin Nielsen, kunstnik Lilja Blumenfeld, muusikaline kujundus „Maailmavaruorkester“. Muumitrolli osas Ago Anderson, teistes rollides Diana Konstatinova, Liisa Aibel, Ahti Puudersell, Raido Keskküla, Peeter Kaljumäe ja Raeküla kooli õpilased Bibi Raid, Kädi Konnov, Maiu Veske, Tambet Seling ja Aare Kodasma.

Kalju Pruuli fotod:

Nii nagu lastele suunatud (jõulu)lavastustega tihtipeale juhtub, ei ole ka „Muumitrolli talve“ kohta ilmunud ühtki arvustust. Seega peame siinkohal leppima vaid ühe ajaloolise faktiga – just selles lavastuses astus esmakordselt Endla laval üles toonane Raeküla kooli õpilane Tambet Seling. Tema kehastatud Külmapõgenikku said 7907 vaatajat näha 18 etendusel.