22. detsember — Endla Teater

1943 esietendub Walter Bromme operett „Madam Flirt“. Lavastaja Riivo Kuljus, muusikajuht Voldemar Tago, tantsud ja liikumine Adja Kuljus, lavapildid Uko Halla, kostüümid Marta Orlova. Mängivad Jakob Küüts, Tatjana Mikk või RenateFreudenthal, Bruno Mitt, Viktor Taimre, Arnold Sikkel, Riivo Kuljus, Ross Teder, Sophie Sooäär, Anton Sepp ja teised.

28. detsembri ajalehes Uus Elu kirjutab arvustaja lavastusest nii:

„Madam Flirt“
Hooaja esimene opereti esietendus Endlas

Alles päris jõulude väravas saabus Endlas esimene operetilavastus sel hooajal. Seda ei ole just eriti palju kui veel arvestada seda, et kogu hooaja esimesel poolel muusikaliste ettekannete osas on saadud hakkama vaid ühe vähenõudliku kirevakavalise õhtuga ja ka möödunud hooaja repertuaarist oli väga vähe võimalusi tuua muusikalavastusi taasetendamisele.
Valter Bromme „Madam Flirt“ ei ole muusikaliselt paljupakkuv operett, kuna tal puuduvad kandvamad ja meeldejäävamad motiivid ja meloodia on rahutult hüplev. Ka süžee ei ole eriti köitev, vaid kogu sündmustik areneb operetlikult kerges žanris. Kõik muud lavalised intriigid, kui neid üldse nii võib nimetada, on otsitud ja igakord kaugeltki mitte originaalselt ega leidlikult, vaid paiguti päris naiivselt.
Muidugi ei saa läbi ükski operett ilma kuningate, printside ja teiste aadlikuteta. „Madam Flirtis“ puuduvad küll ehtsad valitseva soo esindajad, kuid oma briljandi ja olmekuningad on ikkagi mängus, kes siis Brasiilia istanduste miljöös arendavad oma armu- ja flirdilugusid. Et see miljööstik tänapäeva publikule oleks eriti haarav, ei saa just väita. Ent sellega võiks siiski leppida, kui arvestada tänapäeva piiratud võimalusi eriti opereti repertuaarivalikus.
Endla seekordne lavastus oli teostatud Riivo Kuljuselt. Ei saa öelda, et seejuures oleks pakutud eriti palju uut või osutatud suurt leidlikkust. Sündmustik oli arendatud kolme vaatuse kindlais raames ilma kõrvalpiltideta, mille tõttu teine vaatus paiguti kippus igavaks muutuma.
Samuti olid tantsunumbrid verevaesed ega suutnud küllaldasel määral elustada ettekande tuima käiku. Tantsulise ansambli julgemaks ja efektsemaks rakendamiseks on siin küllalt häid võimalusi, kuna kergelttraageldatud sisu iseendast jätab väga palju vabadust tantsu ja liikumisjuhile. Adja Kuljus liiklemis- ja tantsujuhina on mõnegi tänuliku juhuse lasknud mööda, mida näiteks väga hästi pakub teine vaatus oma rahupiipudega, kus Jolante uimastseenis on võimalus võluda lavale vabas fantaasiakülluses tantse. Samuti on selliseid võimalusi ka teistes stseenides. Nauditavamateks tantsunumbriteks olid nüüd vaid näitsikute (H. Elviste ja V. Kuljuse) tants neegritega ja duett (Adja Kuljus ja V. Tarassov).
Muusikajuhina ei olnud V. Tago ülesanne kerge, sest laul ei ole Endla ansambli tugevamaid külgi, kuigi orkester vaatamata oma vähearvulisele koosseisule suudab täita operetile hädavajalikke ülesandeid. Eriti nõrk on aga koormeeshäälte pooles, samuti kui üksikute kandvamate osade juures tuli leppida sellega, et nad oma teksti laulmise asemel esitasi kõneldes ja sedagi ebapuhtalt.
Tatjana Mikil tuli nüüd peale rasket tuleproovi sõnalavastuses debüteerida ka muusikalavastuses, mängides Jolante kandvat osa. See debüüt õnnestus tunduvalt paremini, kuna näitleja evib sümpaatse hääletämbri, mis madalamates toonides kõlab sulava mahedusega.ka Jolante mäng oli tunduvalt lahtisem ning kõne loomulikum.
Tublit edenemist – nii mängult kui ka laulult – näitas Viktor Taimre. Tema poolt esitatud Harry Sarburg (krahv) oli esitatud tunnustatava jumekusega. Ainult paiguti esineb seisvas hoiakus liigset rangust ja liikumises trafaretsust. Käesoleval juhul esines see eriti märgatavalt, kuna autojuhi lihtsa riietuse alt peab krahvlik sundimatu vaba käitumine reetma kõrgemat päritolu.
Donna Pompeja Ross Tederi kehastusel oli ehtne oma vägevas žargoonis. Mõningad koomiliselt allakriipsutatud võtte olid vahest veidi tugevavärvilised. Tema tütre Rositana esines Sophie Sooäär värvi- ja varjundiküllaselt, täites nauditavalt ka oma laululise ülesande. Veidi tugeva, kuid operetlikult talutava koomikaga esitas A. Sepp oma ülesandest vähehoolivat passibüroo ametnikku.
Kolm selle opereti küllaltki tähtsat kuju – briljandikuningas José de Alvarango (B. Mitt), istandusteomanik Tormählen (J. Küüts) ja tema valitseja Renneberg (A. Sikkel) jäid seekord kuidagi liigselt varju. See võlgujäämine oli kõigil otsekui kokkuleppeliselt ühine – verevaesus kujus, fragmentaarsus mängus ja kogu sõnalises relvastuses täielik abitus. See ei esinenud mitte ainult laululises osas, vaid isegi teksti kaotsiminek oli suur, kõnelemata selle varjundamisest ja alustamisest mänguga.
Dekoratsioonide eest oli Uku Halla hoolitsenud hea maitsega, kuigi mõnestki pildist vaatas „minevik“ läbi. Samuti kui seda võis märkida Marta Orlova kostüümide kohta, mis aga üldiselt olid hästi kooskõlastatud miljöö nõuetega. Et lavakujundamise ja kostüümide juures ei saa tänapäeval taotleda hiilgust, see on mõistetav ka publikule, kes isiklikult on kogenud tänapäeva võimaluste piiratust.
Üldiselt võeti ettekanne vastu kiiduavaldustega. Näitlejad said lilli.

J. K.

„Madam Flirdiga“ antakse 16 etendust 7152 vaatajale.

1945 esietendub Rudolf Frimli, Herbbert Stotharti, Otto Harbachi ja Oskar Hammersteini operett „Rose-Marie“. Lavastaja Riivo Kuljus, näitejuht-assistent Hannes Kelder, muusikajuht Voldemar Tago, tantsud Adja Kuljus, lavapildid Uko Halla, koormeister Voldemar Rumessen, solistide repetiitor Alice Mardi, kostüümid Helga Tiitus. Mängivad Therese Volmer, Ado Orgo, Jakob Küüts, Herta Elviste, Ludmilla Tarm, Hannes Kelder, Viktor Taimre, Friedrich Tilk, Ellu Meister, Bruno Mitt, Silvi Tilk ja teised.

Sirbis ja Vasaras 6. aprillil 1946 ilmunud Endla hooaja ülevaates kirjutab A. S. sellest lavastusest ja Endla operettidest üldisemalt nii:

Kui „Endla“ sõnalavastus üldiselt areneb tõusvas joones, siis ei saa seda paraku ütelda muusikalavastusest. „Endla“ operetis valitseb veel palju kunstilist ja ideoloogilist küündimatust ja silmategemist publiku kõige vähem arenenud osa maitsele ja arusaamistele.
Ameerika operett „Rose-Marie“ oma moodsa muusika ja tavalisest kargema libretoga on repertuaaris ka teiste liiduvabariikide teatreis. Piiratud lavaliste võimaluste tõttu tuli „Endlas“ kärpida piltide kirevust. Nähtavasti selle puudujäägi katmiseks tegi lavastajana esinev R. Kuljus viimases hädas vereülekande mujalt lööklaulude laenamise ja tantsuliste atraktsioonide – osalt õige sobimatute – vahelepõimimise teel. Kavalehtede trükkimise ja esietenduse vaheajal kadus viimane pilt hoopis. Näitlejate mängulisest juhtimisest polnud mingit märki – igamees tegi mis mõistis. Tulemus oli ka säärane, et isegi kõige õrnema hingega operetiimetlejad, kes muidu naljalt näitlejaid toore vaikimisega ei haava, vähemalt esietendusel koguni traditsioonilisi nutu ja naeru kohti ei mõistnud üles leida. /---/
„Endla“ muusikalavastuste õnnetus ei ole mitte niipalju näitlejate kui just juhtide puuduses. V. Taimre, T. Volmer, E. Meister, Fr. Tilk jt., on lauljad-näitlejad, kes ka suuremail lavadel loorbereid võiksid lõigata. Mitmed neist on ka küllaldaste mänguliste võimetega, kuid ähvardavad opereti praeguse laadi jätkamisel lootusetult maneeri takerduda. Mõnedega on seda juba juhtunudki. B. Mitt on tugeva loomuliku andega näitleja, kes sõnalavastustes häid kujusid on andnud, kuid mängib viimastes operettides järjekindlalt „Kosjasõidu“ vallavanemat Voldemar Vommi.
Kui „Endlas“ muusikalavastusi jätkata tahetakse, siis tuleks leida võimalusi, et näit. šeflusvahekorras oleva „Estonia“ suuremate kogemustega lavajõud aitaksid „Endla“ operetti õigetele roobastele suunata.

Antakse 24 etendust 7278 vaatajale.

1998 esietendub ärklisaalis August Strindbergi 150. sünniaastapäevale pühendatud draamafragment „Hades“ („Toten-Insel”). Lavastaja Madis Kalmet, kunstnik Andres Koort, valguskunstnik Airi Eras. Mängivad Andres Ild, Arvi Hallik, Merike Tatsi, Kristiina Kütt, Andres Karu, Ain Anger ja tšellist Heli Sommer.

Lavastuses, mis uurib inimeseks olemise võimalusi surmajärgsust appi võttes ja mida üks teatriarvustaja nimetab Endla repertuaari kõige igavamaks lavastuseks, on Strindbergi vähim mängitud draamale lisatud ka teisi tekste – Koguja raamatut, Tiibeti surnute raamatut ja Strindbergi näidendist „Unenäomäng“. Lavastuses kõlab Bachi, Schuberti ja Vivaldi muusika.

„Hadesega“ antakse 6 etendust 258 vaatajale.

2001 Endla uue eksperimentaalsaali Küün avalavastusena esietendub Friedebert Tuglase romaanil „Felix Ormusson“ ja novellidel, marginaalidel ning miniatuuridel põhinev „Rõõmu kaalud“, mille kirjutab kokku ja lavastab Tiit Palu, kujundab Kristiina Münd ja helindab Feliks Kütt. Mängivad Peeter Kard, Katrin Valkna, Kaido Veermäe, Piret Laurimaa, Maarja Jakobson ja Jaan Rekkor.

Triinu Ojalo raamatus „Endla Teater 100“:

„Rõõmu kaalude“ lavastusega avati Endlas moodsate võimalustega blackbox-tüüpi saal, mis ristiti 19. sajandi alguse Pärnu esimese küünitaolise teatrisaali järgi Küüniks. Friedebert Tuglase looming valiti avalavastuseks põhjusel, et tegemist oli eesti kirjandusklassikuga, keda kohtab teatrilaval tunduvalt harvemini kui näiteks Tammsaaret. Lavastaja Tiit Palu kirjutas lisaks selgituseks kavalehel, et kuna ajajärku iseloomustas rõõmu defitsiit, kulus tema arvates üks lugu rõõmust ja õnnest igati ära. Palu kasutas oma teksti loomisel Tuglase romaani „Felix Ormusson“, novelle, samuti marginaale ja miniatuure. Lavastus koosnes kahest sisuliselt erinevast vaatusest, mida sidus mõtteliselt rõõmu teema, mida kaaluti mõlemas vaatuses erinevalt: esimeses vaatuses prevaleeris talupojarõõm ja teises kõrgintellektuaali rõõm. Tuglase noorepõlveloomingule toetuvas esimeses vaatuses kaaluti rõõmu ja valu siira usuga armastusse. Sulane Konrad ajas sumedas suveöös tüdrukutel päid segi. Meeleolulised kontrastid vaatuses olid nõtked ja kerged, osatäitmised vaimukad ning misanstseenid leidlikud. Tegelaste huuled ütlesid üht, aga keha reetis tõelisi soove ja ihasid. Tuglase sõnameisterlikkus asendus selles vaatuses enam näitekunstile omaste vahenditega – miimika, žestide ja kehakeelega, mis oli eriti nauditav Kaido Veermäe Konradi mängus.
Lavastuse teine osa põhines kunstifilosoofiliseks suvitusromaaniks nimetatud „Felix Ormussonil“. Helene, Marioni ja Felixi rõõmuotsingute lugu oli nii sisult kui ka vormilt komplitseeritum kui muretut maaidülli nautiva Konradi oma. Usk igavesse armastusse oli kadunud, aga nüüd nauditi intellektuaalset ja iroonilist mängu armastuses.
Lavastuse terviklikkuse seisukohast oli oluline roll kunstnik Kristiina Mündi loodud lavakujundusel ja kostüümidel. Tuglase esteetiline kirjanduslik maailm oli teatriruumi edasi kantud lihtsate puitdekoratsioonidena, mis lõid õhuküllaselt lageda mulje. Tegelastele turnimiseks loodud heledad läbipaistvad puitsõrestikud õõtsusid ja nagisesid nagu rõõmu ja mure kaalud. Teises vaatuses muutus lavapildi keskpunktiks Konrad Mäe maal „Valgjärv”, mille maastikul vaheldusid kaunilt tundmuste värvid. Polnud ilmselt juhus, et kunstniku eesnimi oli Konrad nagu esimese vaatuse sulaselgi.

Pille-Riin Purje arvustus Sirbis 18. jaanuaril 2002:

„Rõõmu kaaludega“ antakse 19 etendust 1680 vaatajale.