25. detsember
1900 sünnib Surjus näitlejanna Ida Suvero, keda me siinsetes postitustes oleme kohanud nime Ida Suvorova all – näitlejanime Suvero võtab Ida endale alles 1936. aastal. Pärnus Neumanni erakoolis õpinud Ida (tollal veel Koppelmann, alates 1918. aastast Suvorova) alustab lavategevust 1920. aastal Pärnu Töölisteatris ning töötab aastail 1923-28 Endlas, kust siirdub edasi Tartusse ning töötab Vanemuises kuni 1941. aastani, mil ta Tartu vanglas NKVD massimõrva ohvrina hukkub.
1920 Endlas toimuval Vene koolide abiandmise seltsi jõulupeol etendatakse Nikolai Gogoli „Jõulu öösel“. Kuigi see lavastus on kirjas ka meie repertuaaritabelites, tundub siiski, et tegu oli pigem venekeelse ettekandega ning sellega ei olnud seotud tollane Pärnu Näitlejate Ühing, kes sel ajal Endlas etendusi annab. Vähemalt ei ole „Jõulu öösel“ mainitud üheski pühade eel ja järel ajalehtedes ilmuvas teates, mis Pärnu Näitlejate Ühingu pühadeaegsest mängukavast teada annavad ning ainsal „Jõulu öösel“ ettekandmisest kõneleval kuulutusel pole Näitlejate Ühingut mainitud.
1922 esietendub lastelavastus „Nõia pill“, mille on Franz Pozzi järgi eestindanud August Kitzberg. Lavastab Aleksander Teetsov.
Vaba Maa Pärnu väljaandes 24. detsembril ilmunud tutvustavas artiklis „„Endla“ teater pühade ajal“ kirjeldatakse „Nõia pilli“ nii:
Esimesel pühal, 25. skp. kell 3. p. l. lasteetenduseks muinaslooline mäng „Nõia pill“, mille krahv Pozzi järele vabalt eestistanud meie parim näite- ja jutukirjanik Aug. Kitzberg. Lasteetendustel on „Endlas“ senini ettekantud meie rahvatükke, mis määratud peaasjalikult õpilastele. „Nõia pill“ on esimene puht laste-mäng, pealegi muinaslooline, mida elava tähelpanuga jälgivad kõik lapsed, väikesed kui ka suured.Ja see ongi üsna kõik, mis me lavastuse kohta teada saame. Teist ja viimast korda mängitakse „Nõia pilli“ järgmise aasta jaanuaris ning kaht etendust koguneb vaatama 765 inimest.
1955 esietendub S. Zeltseri ja S. Dimanti kolmevaatuseline muinasjuttnäidend „Dini kingake“, millele on muusika kirjutanud Leo Normet ja tantsuseade teinud Boris Blinov. Lavastaja Artur Ots, lavakujundaja Edgar Sõõro, kostüümid Helmi Koltsova ja Laine Korp, parukad ja grimm Louise Vallimäe. Mängivad Arnold Sikkel, Lembit Eelmäe, Selma Sõõro, Maimu Pajusaar, Eduard Järs, Uko Halla, Henn Jaaniste, Lia Tarmo, Astrid Pirn, Artur Ots ja teised.
Lavastuse 7 etendust külastab 1466 vaatajat.
1969 esietendub leedu kirjaniku Raimundas Samulevičiuse „Sild kaugesse öösse“. Lavastaja Vello Rummo, kunstnik Uno Uibo. Mängivad Heino Uustal, Aarne Üksküla, Reet Leissar, Siina Üksküla, Andres Ots, Murel Puusild, Eha Sikk, Tiia Kriisa, Ly Mander, Tanel Lään, Ago Roo, Peeter Tedre, Lembit Kees, Arnold Sikkel, Mihkel Smeljanski, Paul Mäeots ja Artur Ots.
Leida Talts kirjeldab raamatus „Teatriteed. Arnold Sikkel“ lavastuse mõnd võtmehetke läbi Sikkeli kehastatud episoodilise Pillimehe (Arnold Sikkel pälvis selle osatäitmise eest ka teatriühingu preemia):
Selles näidendis laseb leedu kirjanik heita uusaastaööl pilgu minevikku, okupatsiooniaastaisse, et vaataja mõtleks, miks kujunevad nii kõrge valulävega inimesed nagu Algis (Heino Uustal), kellele piisab, et ta on noor, terve, teda armastatakse, või Albe (Andres Ots), kes eksisteerib selleks, et elult ainuüksi võtta. Ehitades silla oleviku ja mineviku vahele, paneb autor ka mõtlema, kuidas võidelda tänapäeva vaenlastega: egoismi, ükskõiksuse, minnalaskmisega.Pillimees on üks neist minevikuinimestest, kes on sattunud saksa vangilaagrisse. Tema karakteri kaudu laseb autor heita pilgu hetkele, mil sai alguse Algise kokkuleplus. Sikkeli pillimees on küll ainult episoodiline tegelane, kuid meeldejääv oma lihtsuses, headuses ja sügavas inimlikkuses. Temast hoovab palju näinud ja palju kannatanud inimese elutarkust ning teiste mõistmist. Stseenis, kus saksa vangivalvuril (Paul Mäeots) tuleb tahtmine muusikat kuulata ja pillimees nõustub viiulit mängima, väljendub selgesti mõte – inimest võib küll hävitada, kuid mitte võita. See mänguhetk paneb unustama karmi tegelikkuse: vanglatrellid, sakslaste julmuse, inimeste kannatused ja tundmatu tuleviku. Eneseunustamise hetk on aga üürike. Sakslane taipab peagi, et pillimees mängib juudi muusikapala. Ta vihastub, rebib viiuli ja lubab anda vabaduse sellele, kes mängib saksa loo. Ja siis astub ette poiss Algis... jälle tõelisusse tagasirebitud Sikkeli vana pillimees vaatab algul ehmunult, siis mõtliku kahetsusega seda inimlikku nõrkust, kompromissileminekut.
„Silda kaugesse öösse“ mängitakse 16 etendust ja seda külastab 5021 inimest.