1922 esietendub Ignati Potapenko draama „Sunnitööline“ Aleksander Teetsovi lavastuses. Lavastusega antakse 4 etendust 802 vaatajale.
Nagu ikka, ilmuvad enne esietendust ajakirjanduses nii reklaamid kui autorit ja materjali tutvustavad nupud ja artiklid – selle poolest pole teatris sajandiga eriti midagi muutunud. „Sunnitöölise“ kohta vanadest lehtedest infot otsides selgus, et mõnes aspektis on aegade side suuremgi – juhtub minulgi aeg-ajalt, et uuslavastuse tutvustus ei taha ega taha sündida, sest too õige „konks“ on veel leidmata ja inspiratsioon laseb ennast oodata. Tundub, et sama juhtus „Sunnitöölise“ puhul ka Endla teatribüroos, sest nii infovaene ja üldsõnaline tutvustus, mis selle lavastuse esietenduse eel ajalehtededele saadeti, paneb suisa muigama:

Õnneks oli tollases teatriarvustuses lavalugude ümberjutustamine peaaegu et kohustuslik, nii võime ka

„Sunnitöölise“ sisu kohta lugeda juba esietendusele järgnenud kriitikast:

1964 peanäitejuht Arvo Kruusement toob oma peanäitejuhiperioodi (1962-1964) viimase lavastusena

lavale vene kirjaniku Samuil Aljošini näidendi „Peaosa“, mis on juba kolmas sama autori näidend Pärnu teatri repertuaaris. Ka kaks varasemat – 1962. aastal esietendunud „Palati“ ja 1964. aasta kevadel esietendunud „Tookord Sevillas“ – lavastas Kruusement. Moskvas elav Aljošin veetis tollal oma suved Pärnus ning nii „Palat“ kui „Peaosa“ ongi siin kirjutatud ning mõlema näidendi esmalavastamise au kuulus Pärnu teatrile.

„Peaosa“ kujunduse tegi Uno Uibo ning lavastuses mängisid Ellen Alaküla, Uno Loit, Paul Mäeots, Linda Kuusma, Henn Jaaniste, Õie Maasik, Maimu Pajusaar, Lia Tarmo, Eduard Ralja ja Heino Uustal. Lavastusega anti 28 etendust 6866 vaatajale.

Teatris säilinud inspitsiendipäevikuid sirvides tekib küll väike segadus „Peaosa“ esietenduse kuupäevaga – ametlikes annaalides on kirjas, et lavastus esietendus 28. oktoobril, kuid 1964. aasta inspitsiendipäevikutest selgub, et esimene etendus toimus juba 22. oktoobril hoopiski Abja kultuurimajas ning kodulaval mängiti lavastust publiku ees hoopiski hooaja avaetendusena 29. oktoobril. 1964/65 hooaja „Teatrimärkmikus“ avaldatud uuslavastuste loendis aga on esietenduse kuupäevana märgitud 28. oktoober. Kus, miks ja millal selline kuupäevade erisus tekkis, pole teada.

Kindel on aga see, et 23. novembril toimus vabariikliku teatrikuu raames (jah, 1960ndate keskel oli just

novembri teine pool ja detsembri algus ülevabariigiliselt ja ametlikult teatri pühitsemisele pühendatud „kolmeteistkümnendaks kuuks“ nimetatud aeg, mil lisaks tavapärastele etendustele toimusid erinevad kohtumis- ja aruteluõhtud ning muud teatrisündmused) „Peaosa“ külalisetendus Tallinnas, pärast mida toimunud arutelul ütles näidendi autor Aljošin: „Ma olen kõige paremal arvamusel sellest etendusest. Ta on väga tõsine. Autor ei ole kohtumõistjaks oma näidenditele, kuid arvan, tal on õigus otsustada nende lavastuste üle. Sellepärast olen rõõmus, et see põhiline, mis erutas mind näidendit kirjutades, on saanud põhiliseks teatrietenduses. Seda enam, et varem nähtuga võrreldes on etendus nüüd edasi arenenud, lausa tugevamaks muutunud.“

2006 Endla 95. sünnipäeva tähistava nädala lõpetab Friedebert Tuglase jutustuse „Väike Illimar“ lavastuse esietendus. Tuglase jutustuse dramatiseerib ja lavastab Tiit Palu, kes on hiljem öelnud, et: „See Endlas tehtud „Väike Illimar“ on jäänud helgena meelde, sest seal õnnestus millelegi väga tähtsale pihta saada.“
Lavastuse kunstnik on Silver Vahtre, muusikaline kujundaja ja koormeister Feliks Kütt, valguskunstnik Margus Vaigur. Väikest Illimari kehastab Jüri Vlassov, teistes osades Liina Tennosaar, Sepo Seeman, Kaili Närep, Feliks Kark, Ahti Puudersell ja Tambet Seling.

Kui lavastuses kaasa teinud näitlejail sellest midagi meenutada palun, siis ütlevad nad, et „Oi, seal me ju laulsime ...“ ja eranditult kõik küsitletuist esitavad laulukatke „Reseeda! Minu ema lemmiklill!“ Tõepoolest, kes luulekatke ära tundsid, on õigel teel – Feliks Küti loodud laulud olid tehtud Marie Underi luuletustele.

Küllap iseloomustavad „Väikese Illimari“ lavastuse tooni ja suunda väga hästi ka esietenduse eel Pärnu Postimehes ilmunud Silja Joone artikli „„Väikeses Illimaris“ kirgastub lapsepõlv“ ning nädalajagu hiljem Sirbis ilmunud Margot Visnapi arvustuse „Väike Illimar rühib vastuvoolu“ pealkirjad. Mõlemaid artikleid saab eeltoodud linkidelt ka lugeda, pildiliselt lõpetame aga tänagi Ants Liiguse fotodega lavastusest.