4. detsember — Endla Teater

1911 esietendub Endlas toimuva perekonnaõhtu raames Max Dreyeri ühevaatuseline komöödia „Unenäod“. Näitejuht Aleksander Teetsov. Mängivad Anna Peebson, M. Maimu, Aleksander Teetsov, Manivalde Mitt, Anna Karzeva-Tamm ja Julius Tamm.

3. detsembri Postimehe Pärnu väljaandes ilmuvas eelteates öeldakse:

„Endla“ perekonna õhtu
eeskavas pühapäeval on pääle huvitavate muusikaliste ettekannete veel tõsine ja hää näitemäng. „Unenäod“, mida iseäranis linna „nooreherradele“ vaadata soovitame.

Ja see on ka kõik, mis sellest lavastusest ja ettekandest teada on.

1920 Pärnu Näitlejate Ühing esietendab Heino Anto näidendi „Merepojad“.

Eelteade 4. detsembri Postimehe Pärnu väljaandes:

Esietenduse järel on ettekandest leida vaid mõni napp teade, millest kahjuks ei selgu ühtki truppi kuulunut. Näiteks Vaba Maa Pärnu väljaandes kirjutatakse 7. detsembril vaid:

Teaater.

„Merepojad“ Heino Anto algupärane näidend kanti kaunis kenasti Näitetrupe poolt laup. „Endlas“ ette.

Postimehe Pärnu väljaandes samal kuupäeval ilmunud ülevaade on pisut mahukam:

„Merepojad,“

Heino Anto 4. järguline, 5. pildiline näidend, mida Näitlejate Ühing läinud laupäeval „Endlas“ ette kandis, on meile, teatrirahvale, palju ligemal, kui mõni teine. Siin on püüded ja huvid, nagu nad merepoegadele ligemal, kelle terve elu ja ettevõtted merega ühenduks. Kui meri kutsub, siis murdugu kas või perekonna õnn, kuid meremees läheb merele. Lillemäe peremehe ja laevaomaniku Haini osa läks võrdlemise oma kohaselt, Noorel puudus lõpupoolel miimika, mis ettekandele teise ilme annab. Laos oleks rohkem temperamentlikum pidanud olema ja osalt ka elavamalt esinema. Väga hea kuju lõi isa Haini osa etendaja ja oma väikses osas ka tööjuhataja. Üleüldiselt oli ettekanne meie oludes täiesti rahuloldav ja väärt, et teda veel korrata.
Osavõtmine oli kahjuks väiksepoolne.

1921 esietendub Gustaw Kadelburgi ja Rudolf Presberi näidend „Tume täpp“.

Näitemängu sisu tutvustatakse 2. detsembri Postimehe Pärnu väljaandes ilmuvas eelteates:

Teaater.

„Endlas“ tuleb pühapäeval 4. dets. ettekandele Saksa keelest tõlgitsetud „Tume täpp“. Näidend kujutab iseloomustavat satüüri Saksa kõrgemast seltskonnast ja võib ütelda, et nende mõtteta „traditsioonide“ pilge kõigiti ka meie Balti parunite peale laiendatud võib saada.
Näidendis kujutatakse paruni perekonda, kes kõigist kõrgemale seab oma sugukonna verepuhtuse, mida iseäranis teravalt jälgitakse abiellu astumisel. „Tumedaks täpiks“ on muuseas paruni väimees – neeger. Parunesse oli Ameerikasse sõitnud ja seal ilma isa lubata neegriga abiellu astunud. Sellega ei saanud aga vana parun iialgi leppida ja raske oli temal neegris oma väimeest tunnistada. – Väga reljeefselt on komöödias esile toodud Saksa parunite iseloomujooned: kõrkmeel, isemeelsus ja rahva vihkamine.

Etendusejärgseid pikemaid kirjutisi me taas ei leia, vaid Vaba Maa Pärnu väljaandes on 5. detsembril kirjas:

Teaater.

Eila kanti ette „Endlas“ Gustav Kadelburg'i ja Rudolf Presber'i lustmäng 3 vaatuses „Tume täpp“. Laupäeval oli rahvaetendus ja mängiti Ernst Didringi näidend l vaatuses „Kõrge mäng“. Mõlemitel etendustel oli rahvast õige vähe.

1927 esietendub Leo Falli operett „Stambuli roos“, mille lavastab Frieda Hilden ja kujundab Aleksander Möldroo. Muusikajuhiks on Gustav David. Mängivad Aleksander Teetsov, Frieda Hilden, Martin Roots, Ida Suvorova, Alexius Sagor, Alide Lossmann, Valter Soosõrv jt.

Arvustus Pärnu Päevalehes 7. detsembril:

„Stambuli roos“ Endlas.
Leo Falli muusika.

4. dets. oli esietendusel J. Brommeri ja A. Grünwaldi 3 vaat. operett „Stambuli roos“ Leo Falli muusikaga. Osavõtt keskmine.
See suurtsuguse hiilguse üliküllasusega operett, mille vahelduvad meeleolud pakkusid vahetpidamata uudust ning värskust dekoratsioone värvika, stiiliküllase kunstipäraga, sädelevas miljöös, ühtlasi tegelaste maitseka kostüüme ja elurõõmsa mänguga.
Operett on üks parim ning ilusaim saavutus Endla repertuaaris.
Olid haruldaselt kindlakujulised tüübid, elava, peene komismiga või jälle unistav poeesiarikka romantiliku ilmekusega.
Opereti muusika, orkestri juhi hr. Davidi juhatusel, lõi introduktsiooniga sulavalt viisirikka ning kauge unistusrikka meeleoludega imepärase nõidusliku meeleolu, mis läbi kõigi vaatuste mitmekesistes variatsioones, kui helide kristallselge sammastik ilmus vaimuülendava kõrgustikuna kujutusesse, tuues esile selle opereti abstraktset kujutelmi, muusikalises vormis, millele dekoratiivne külg leidnud reaalse arhitektoonilise ehituse. Kõik see sisendas rikkalikke elamusi, kauneid unistusrikkaid kaua meelde jäävaid meeleolusid.
Salapärase rahuga ümbritsevas miljöös avanes esimene vaatus, kuna mahendatud rippuvate vahevaipade hämarat värvingut ilustas tagaseinal purpurne vaip ja elava värvikusega schirmid. Kõigis selles tundus tõelise haaremi erootilist mugavust. Mäng algas natuke raskemeelselt, vähe elutult haaremi naiste stseeniga, milles oleks soovitav rohkem mängu. Kuid muutus juba elavamaks Kondja sõbrannade lustilikkusega.
Unistusrikkalt hommikumaa heljuva viisirikkusega kõlas pr. Hildeni (Stambuli roosina) soololaul nimetust armastusest.
Hr. Sagori Fridolinis ja pr. Suvorova Midilinina olid oma elava komismiga vaimustavad duettides. Mõlemad loodud kujud olid hääd ning kokkumäng kooskõlas. Sarnases suunas edenes mäng nende kahe partneri vahel ka järgmistes vaatustes.
Pr. Hildeni Kondja Güli ja hr. Rootsi Achmed Bei's duett oli kohati kütkestav, kuid jäi siiski keskpäraselt rahuldavaks.
Teise vaatuse finaalis tundus mainit partnerite mängus enam kokkumängu ning lauluski ülivamaid meeleolusid ja rahulikku tõsidust – fantastilist oriendi unistusrikkust.
Hr. Roots Achmed Beis ilmutas küll tõsidust – tundmusrikkust, kuid vähe oli poeetilist meeleolu, hommikumaalase raassilist temperamenti ja artistlikku hoogsust.
Pr. Hildenil õnnestus „Stambuli roosi“ kuju, kuigi mitte täielikult. Oli fantaasiarikast mängu, kohati huvitavat ilmekust, ülivust, kuid vähe oli sellase kirglikult unistava ning sisemiselt põleva homikumaa naise salapära.
Teine vaatus oli ülivamaid oma vaimustava miljööga. Monumentaalne, värvikas arke siseruumi avaus, mauri stiilis friisiga, roosas valgustuses üleval. Helekollaste effektsete sammaste: kardsärava vahevaipe ja ornamendirikaste rõdude vahelt avanevad pühalikult pruutkambri hiigla tiivuksed, sinirohelisel foonil kollased ornamendid.
Ka teise vaatuse mäng algas ülivamas meeleolus Achmed Bei ja Kondja Güli pulmapäevaga. Pidulikkuse ning lauluga ja Kondja sõbranna Gütsele soolotantsuga, millises osas esines prl. Lossmann. Tants läks korda üldiselt rahuldavalt. Ta liigutustes ja tõukeis tundus spontaanset helevust ringlevais pöördeis, sammudes ja keha plastilises väljenduses avaldus ekstaasirikkust.
Kohati oli esteetilisi keha hõljutusi, kuid haavasid ka silma ebakõlad keha plastikas ja mõned kohmakad, veel kunstipärast läbitöötamist nöudvad liigutused.
Järgmine vaatus läks enam vähem keskpäraselt, kuid ka meeleolurikkalt, elurõõmsalt voolava mänguga. Hr. Teetsov Kemal Pascha osas oli kindlakujuliselt omal kohal, kui ektselints kunagi elurõõmus ning joovastunud perekonna õnnest.
Hr. Sooserv suurkaupmees Müllerina esines väljakujunenud suurepärase tüübina ja avaldus rikka mänguga.
Järgmistes osades mängisid kõik rahuldawalt. Lavastus üldiselt rahuldav, jätab paljugi soovida, kuid oli kohati väga ilus.
Dekoratsioonid kogumuljes ning ka detailses läbitöötuses avaldavad dekoraatori hr. Möldro õhtueuroopalikku maitset.

Joh. Loor.

„Stambuli roosi“ 18. detsembril toimuval kolmandal etendusel mängib kaasa Estonia opereti täht Alfred Sällik, kuid etendus, millel viibis ka teedeminister Kerem, oli publikule pettumust valmistav, kirjutab Pärnu Päevaleht 19. detsembril:

„Stambuli roos“ Sällikuga.

Eile tuli järjekorralise etendusena „Endla“ lavale „Stambuli roos“ hr. Sälliku kaastegevusel.
Sel puhul oli kogunud Endlasse üsna rohkesti rahvast, suurem osa muidugi lootuses, kuulda jälle kord head laulu. Kuid pettumus, kibe pettumus valdas kõiki, kui kuuldi kuivõrd häälest ära oli Tallinna külaline.
Igatahes ei peaks härra Sällik alahindama Pärnu seltskonda usus, et ainult ta nimest ja välimusest küllalt on publiku rahuldamiseks.

Pealinna staari häälest ära olek ei peleta publikut lavastusest siiski eemale ja nii võime pärast 26. detsembri etendust lehest lugeda, et uue aasta esimesel päeval pakutakse operetti publikule veelkord, sest jõulupühade aegne etendus oli nii populaarne, et mitmed inimesed suisa ukse taha jäid.

Kokku antakse „Stambuli roosiga“ 5 etendust, mida vaatab 1682 inimest.

1938 Manivalde Mitti 25-aastase lavategevuse juubeliks esietendub läti kirjandiku Martin Zivertsi „Mülkasoo“, mille lavastab ja üht peaosa kehastab juubilar ise. Lavakujunduse loob Uko Halla ning teistes rollides Marina Mikk-Murakin ja Henn Aare.

On üsna loomulik, et sel korral keskendutakse lavastuse eelteadetes lavastaja ja peaosatäitja lavategevusele ning näitemängu sisu jääb tagaplaanile:

Ajaleht Uus Eesti võtab esietenduse ja Manivalde Mitti tööjuubeli tähistamise 6. detsembril ilmunud lühiartiklites kokku nii:

„Mülkasoo" Pärnu Endlas.

Pühapäeva õhtul tuli Pärnus „Endla“ teatri järjekorralise uudisteosena esietendusele lätlase M. Zivertsi 3-vaatuseline draama „Mülkasoo“. Selle lavastas Manivald Mitt oma 25 a. juubeli tükina, mängides ise ka peaosa.
Kuna „Endla“ teatris on lühikese aja kestel, ligemale nädalapäevade jooksul, üksteise järele publiku ette toodud kolm teost, siis on üsna loomulik, et kõik, ka kõnealune „Mülkasoo“, on kandnud ruttamise ja ettevalmistamatuse jälgi. See andis end „Mülkasoo“ juures üsna teravalt tunda, kuigi teose kolm tegelast olid tugevates kätes: Manivalde Mitt, Maara Mikk ja Henn Aare. Ansambli puudus hajunes järk järgult ning teine ja eriti kolmas vaatus näisid koosmängult olevat üsna vastuvõetavad.
Grant, vigase sangarliku sõjamehe osa oli M. Mitti tõlgendada, kes sellega üsna kordaläinult toime tuli, peamiselt just teose lõpupoolel.
Maara Mikk, ainuke naisosa teoses, täitis oma raske rolli samuti kordaläinult, kuna noore lipniku osa H. Aarelt jäi seekord õhtu kahvatumaks osaks, mis tingitud, kas osa sobimatusest H. Aarele või ta mittevormisolekust.
Kõigele vaatamata oli publiku vastuvõtt soe, kuigi eriline kaasaelamine, mille osaliseks sai eelmine draama (E. Tammlaane «Raudne kodu"), puudus.

P. O.

Esimene teeneline näitleja Endlas.

Pühapäeval toimus Pärnus .“Endla“ teatris Manivald Mitti 25 aastase lavategevuse juubeli etendus, mispuhul juubilari lavastusel tuli ettekandmisele läti kirjaniku M. Zivertsi 3-vaatuseline draama „Mülkasoo“. Juubilar ise mängis peaosa.
Etenduse lõppedes toimus juubilari austamine. Esimesena tervitas teatrikomisjoni esimees A. Jürimäe, kes andis üle kinnise ümbriku rahalise annetusega „Endla“ seltsi poolt ja teatri poolt koos suure loorberipärjaga, tehes ühtlasi teatavaks, et teatrikomisjon on M. Mittile tema suurte teenete eest otsustanud annetada teenelise näitleja tiitli. Järgnes hulga kingituste üleandmine.

Pikema arvustuse uuslavastuse kohta leiame sama kuupäeva Pärnu Päevalehest ja Uus Eesti Pärnu uudistest:

Mülkasoo

M. Zivertsi 3 vaat. draama M. Mitti lavastusel „Endlas“.
Ütleme kohe alul: „Endlal“ on tänavu õnnelikku kätt. Kui meie oma algupärasest näitekirjandusest E. Tammlaane „Raudse kodu“ näol oli tehtud küllalt hea valik, siis tuleb sama kinnitada seekordse valiku puhul, mis meid tutvustas meie lõunanaabri Läti algupärase näitekirjanduse tänapäevaga. M. Ziwertst draama „Mülkasoo“ annab naabri püüdmistest näitekirjanduse alal tõhusa atestatsiooni. Draama evib peagu kõiki neid voorusi, mis ühele lavateosele annavad kaalu ja formaati: küllalt dramaatilist pinget, parajal määral sündmustikkugi, kuigi seda vast siiski üsna napilt, edasi tugev kompositsioon ja lõpuks – meile kõigile nii ligilähedane sündmustiku foon: maailmasõda.
Niipalju teosest. Kui „Endla“ või ta juubilar Manivalde Mitt „Mülkasoo“ valis just juubelietenduseks, siis meie äratundmist mööda see valik juba polnud enam nii õnnelik kui esimene. Sest kaldume arvama, et seekordne juubilar mõnes teises rollis pääsenuks meile – tema kunsti sõpradele ja nautijatele – kindlasti märksa lähemale. Ja andnuks juubeliõhtule ka vast rohkem elamuslikku sisu.
Viimatiöeldut ärgu tõlgitsetagu aga siiski mitte nõnda, nagu jooksnuks õhtu oma teatrikunstilises taotluses liivale. Sest kuigi õhtu mänguliselt ja ka lavastusliselt ei toonud rikastust „Endla“ senistesse saavutustesse, ei jäänud üldmulje etendusest siiski mitte lahja: kohati tõusis mäng tükiväärseks, ning nendel hetketel võisime olla ülimalt rahuldatud.
„Mülkasoo“ eeldab ülitugevaid näitlejaid, ning veelgi rohkemana – ühtlaselt tugevat ansamblit. „Endlas“ olid „Mülkasoo“ raskuste võitmisele rakendunud juubilar M. Mitt, pr. M. Mikk ja H. Aare. Ja sooritasid ülesande jõukohase suutlikkusega. Kui seejuures esimese vaatuse järele eesriide langedes tekkis nagu kartust, et kas meie tragi kolmiku suutmistes siiski midagi ei rebene, siis teine ja veelgi rohkem kolmas vaatus hajutasid selle kartuse täielikult. Lisaks siiajuurde tahaks paradoksina tunduvalt ütelda, et kui autor kirjutanuks oma „Mülkasoo“ neljavaatuslikuna, oleksime vast saanud tunda rõõmu mängulistestki saavutustest. Sest mida lõpule lähemale, seda paremaks kasvas mäng.
Juubilar ise mängis Granti – vigast, kuid hingelt sangarlikku sõjameest. Meile tundub, et näitleja oli asja võtnud vajalise tõsidusega ja teinud ränka tööd. Ning tulemus kujunes sellekohaseks: eriti kolmanda vaatuse osas tundsime ja tajusime kapten Granti nõnda, kui seda vist oli näinud ka autor.
Pr. Mikk oma kannataja-armastaja-vihkaja-andestaja nõudlikus rollis tegi oma asja rahuldavalt. Ka tema parim osakäsitlus kuulus kolmandasse vaatusesse ja eriti stseeni, kus ta Grantile paiskab: „Pole sind kunagi armastanud“.
Noort lipnikku mängis H. Aare. Meile tundub, et H. Aare ei olnud vormis. Võt ei sobi see osa talle üldse? Aga midagi eksitas, miski jäi ebausutavaks, tühjaks. Asi temagi juures paranes lõpuks, ning siis ka rahuldas.
Etenduse lõppedes toimus juubilari austamine vastava pidulikkusega. Oli soojust ja mõnusust. Kinke ja muud juubelikohast.

J. A.

„Mülkasoo“, 1938. Marina Mikk-Murakin ja Manivalde Mitt.

„Mülkasood“ mängitakse kokku 4 etendust, mida vaatab 1013 inimest.

1966 esietendub T. Gabbe muinasjuttnäidend „Tuhkatriinu“. Lavastaja Enn Toona, tantsude seadja Inge Põder, assistent Eha Sikk. Kunstnik Uno Uibo. Nimitegelast kehatab Eha Sikk, teistes rollides Ellen Alaküla, Henn Jaaniste, Agate Hiielo, Reet Leissar, Lehte Jäärats, Peeter Tedre, Hilja Varem, Artur Ots, Arvi Hallik, Lembit Mägedi, Arnold Sikkel, Uno Loit, Paul Kannuluik, Ilmar Toomla, Lembit Kees jt.

„Tuhkatriinu“ kujuneb üheks selle perioodi menukaimaks lastelavastuseks Pärnu teatris. „Liigutav-armsa ja lastele lähedase Tuhkatriinu esitas E. Sikk (Kard), kes E. Toona ütlemise järgi mängis end selles rollis tõeliseks näitlejaks,“ kirjutab Leida Talts selle lavastuse kohta raamatus „Pärnu teatrilugu 1875-1991“.

„Tuhkatriinu“ 40 etendust külastas kokku 20492 inimest.

1996 esietendub soome dramaturgi Michael Barani „Mutanttüdruk“. Lavastaja Raivo Trass, kunstnik Kustav-Agu Püüman. Mängivad Liisa Aibel, Diana Konstantinova, Tene Ruubel, Raido Keskküla, Aare Laanemets, Katrin Valkna ja Helle Kuningas.

Jüri Vlassov II fotod lavastusest:

Toomas Šalda tutvustusartikkel ja Ester Vilgatsi arvustus:

Ülo Tontsi arvustus Postimehes 11. märtsil 1997:

Murelikult ja uljalt lapsepõlvest

Michael Barani «Mutanttüdruk» «Endlas» – kaks kuud pärast 1996. aasta detsembris toimunud esietendust.
Nimi ei riku meest, teadsid ja uskusid eestlased, kes on olnud enne meid. Kas nüüd sobiks ja kuluks sedasama arvata firmade ja nende nimede kohta? Uuskeele buum igatahes, missugust Eestimaa varem läbi elanud ei ole.
Näidendi ja selle lavastuse - lavastuseks saanud näidendi puhul võiks see vana tarkus niisamuti veel aktuaalne olla. Muidugi tekitavad pealkirjad kujutlusi ja küsimusi ning küllap seda vaja ongi. Vaja on huvi, vaja on uudishimu.
Esimesel pilgul ehk ootamatu, aga Michael Baran on soome noorema põlve näitekirjanik. Ta on sündinud Turus, õppinud Soome Teatriakadeemias ning on praegu Soome Rahvusteatri dramaturg. Tema näidendi tegevus toimub Soomes. On tegelased soomlased? Nime poolest küll, rohkem ei oska sellest midagi arvata ning ei ole sellel ka mingit tähtsust.
Nüüd on Michael Baran 1993. aastast pärit näidendiga esimest korda Eestis laval. Näidendi pealkiri on Eestis seesama mis Soomeski. Kui nüüd keegi arvab, et pealkirjas on viide teadusfantastikale või mingile moodsale eksperimendile, ongi ta end eksitada lasknud. Niiviisi see ehk mõeldud oligi?
Mingit bioloogiat, pärilikkuse muutmist või sassiminekut selles näidendis ega «Endla» laval ei ole. On üksnes psüühika, inimene oma haavatavas olemises ning kaitsmata isikuruumis. Noor inimene siis, kui peategelasest kõnelda, aga peategelane on seekord tõepoolest oluline. Ta võtab endale etenduses palju ruumi, ruumi ja tähelepanu, ning täidab võetud ruumi üsna pilgeni.
Kohtume tüdrukuga, peaaegu alles lapsega, kellel on tõsiseid raskusi oma soo-identiteedi tunnistamisega. Oona ei taha olla tüdruk! Probleeme on õigupoolest kõigil, päris keerulisi pealegi, nii et tänu taevale, et tegelasi on vähe.
Etendusele tagasi mõteldes tekib kahtlus küll, et näidend on üksjagu üle kirjutatud, et probleemsete inimeste eksponeerimisega on liiale mindud. Aga teater tuleb toime, suudab ähvardavast pealiskaudsusest mööda vaatama panna. Mismoodi? Lavastaja pöörab etenduse küllalt resoluutselt nooremate vaatajate poole. On tempokust ja üsna pealekäivat muusikatausta.
Et see plaan korda läheb, on väga suuresti ka Liisa Aibeli teene. Tema kätes on pearoll ning ta teeb seda kõike väljapanevalt, hasardi ja ümberkehastumisega. Tema Oonal, nii on tüdruku nimi, on tõsi taga. Maailm teeb tüdrukule haiget, on juba teinud, ning ei ole kedagi süüdistada. On lihtsalt niisugune ilm ja elu, kus pered ei püsi koos ning suhete selgeksrääkimiseks ei ole aega või ka lihtsalt taipamist. Elu kiirrongis?
Laval ei ole just päriselt see, aga see kavalehelt nopitud kujund jääb meelde, tekitab veel takkajärele mingi samastumise. Olgu «Mutanttüdruk» pealegi noorsoonäidend ja -lavastus - kiirrong on üks ja seesama kõigile sõitjatele.
Noored vaatajad saalis ka domineerisid ja neid oli kohale tulnud päris kaugetest paikadest. Kui niisuguses repertuaarivalikus näha teatri kavatsetud käiku, saab seda üksnes tunnustada.
Umbes sedasama olen mõtelnud «Ugalas» «Timm Thalerit» vaadates. Eriti Liisa Aibeli roll on, mis «Endla» «Mutanttüdrukule» ilma igasuguse tingimiseta päristeatri mõõdu ja sügavuse annab. Murelikkuse kõrval on selles noores inimeses uljust ja jõudu, tema maailm on kõigest hoolimata lootusrikas.

„Mutanttüdruku“ 26 etendust külastab 5441 vaatajat.

1999 esietendub islandlase Árni Ibseni noortenäidend „Taevariik“. Lavastaja Enn Keerd, kunstnikud Ervin-Heigo Seppel ja Asko Künnap, muusikaline kujundaja Janek Vlassov. Mängivad külalisnäitlejad Hille Hendrikson, Ireen Kennik, Kata-Riina Luide, Lauri Kink, Lauri-Kare Laos ja Andres Karu.

Triinu Ojalo raamatus „Endla Teater 100“:

Noorte inimeste elust rääkivaid lavastusi on teatris alati vähe, aga ometi on need oodatud ja tänuväärsed. See sai taaskord kinnitust, kui lavastaja Enn Keerd võttis Viljandi Kultuurikolledži noortega nõuks lavale tuua islandi näitekirjaniku Árni Ibseni näidendi „Taevariik“. Autori poolt skisofreeniliseks komöödiaks nimetatud „Taevariik“ on lugu kuue noore inimese pöörasest nädalalõpust ühes suvilas. Lugu noortelt näitlejatelt noorele publikule. Publiku suure huvi tõttu tekkis piletikassas kiiresti defitsiit ja „Taevariik“ kujunes omamoodi kultuslavastuseks, mida käidi klassideviisi vaatamas.
Noortepärases „Taevariigis“ näidati laval joomist ja suitsetamist, tarvitati slängisõnu nagu „kamoon“, „vau“ ja džiisas“ ning kõnniti ringi pesuväel. Naturalismi ja nalja foonil rääkis lugu aga noorte ebakindlusest ja pidetusest. Kuigi omavahel paarid moodustanud kolm tüdrukut ja poissi esindasid vägagi erinevaid tüüpe ja mentaliteete, ei julgenud keegi neist avalikult olla tema ise. Komöödia moraaliks tõusis noorte painav soov olla keegi teine: end tingimata paremana välja pakkuda. Lavastaja Enn Keerd kirjeldas oma lavastuse tegelasi: „Nad põgenevad omamoodi valmissaamise, iseolemise eest. Võib öelda, et need noored ei taha täiskasvanuks saada.“
Lavastuse puhul räägiti väga palju selle eripärase ja ootamatu lahendusega vormilisest küljest, mis on küll juba näitekirjaniku poolt nii kirja pandud. Lavastus koosnes kahest vaatusest, mida kumbagi mängiti oma lavaruumis oma publikualaga. Esimene vaatus toimus suvila ees päikesepoolsel terassil, teine aga leidis aset suvilas sees. Endla teatri suur lava oli keskelt eraldatud vaheseinaga, milles oli kaks ust, mille kaudu oli võimalik kahe lavapoole vahel edasi-tagasi liikuda. Tegevus kahes vaatuses toimus sünkroonselt ja neid mängiti üheaegselt. Niipea kui üks tegelane oli ühes vaatuses lavalt lahkunud, astus ta lavale teises vaatuses. Näitlejatele oli see omaette katsumus, sest nad ei lahkunud hetkeksi lavalt. Lavale toodud dualism nõudis lavastajalt ja näitlejatelt väga täpset ajastamist: repliigid, mida mindi ütlema teise ruumi, öeldi ajaliselt alati täpselt. Hoolimata konkreetse etenduse kiirusest, tuli usaldada sissetöötatud kella.
Vaheajal vahetasid vaatajad kohad, nii et need, kes enne jälgisid toimuvat väljas, nägid nüüd seda, mis toimus suvilas ja vastupidi. Seetõttu oli trupil tarvis mängida mõlemat vaatust kaks korda. See, millist osa vaadati esimesena, ei olnud tegelikult oluline. Publiku jaoks muutus lihtsalt vaatepunkt – kordus ju täpselt sama lugu, samade näitlejate esituses, ainult et olukord oli justkui uus: publik sai nüüd teada seda, mis seni toimus tema jaoks seina taga.

Pille-Riin Purje kirjutab Sirbis 15. septembril 2000 Endla Tallinna külalisetendusi arvustades „Taevariigist“ nii:

„Taevariik“ on üpris erandlik materjal meie teatripildis: islandi autor, alla 14-aastastele mittesoovitav eksperimentaalne noortetükk, simultaanlava. Piisav põhjus uudishimu ja kerge kõhedusega taasleida tee Salme kultuurikeskusesse, mis teatrimajana juba ununemas. Enn Keerdi lavastus mõjus mõnusalt: tempokas, uljas, paraja distantsiga noorte armuhädasid ja paarivahetuste elumänge osatav, ent mitte mõnitav. Muusika ja kostüümid lisavürtsiks. See nädalalõpp suvilas võiks olla ka räigem, ent eluterve täiskasvanumuie mängu kohal tundus teretulnud. Noorem publik rõkkas äratundmisrõõmsat naeru. Noor näitetrupp kaifis pingevaba koosmängu. Raske on sekstetist kedagi esile tõsta. Peenelt tabas Hille Hendrikson „valge varese“ Anita välist ja sisemist olemust. Julgelt eksponeeris end Ireen Kennik – sensuaalselt voogava hääle ja figuuriga Unnur, üdini groteskne ja samas maitsekas rollisarž! Kraad mahe-jobumalt sekundeeris Lauri-Kare Laos – vilunud naistemurdja maski kandev Beggi, kelles sümpaatselt paotus poosialust hingeelugi.
Vaimukalt toimis publiku vaatepunkti vahetus, sama stoori jälgimine „väljast“ ja „seest“. Kinnitust sai, et mida kujutled teispool seina toimuvat, on tegelikult hoopis teisiti – nagu ikka, kui meid parajasti kohal ei ole.
Usun, et ümberistutatav haavapuu on Islandil olulisem tegelane kui siinmail.

Ants Liiguse fotod lavastusest:

„Taevariigiga“ antakse 49 etendust 10338 vaatajale.