Rajandi sõnul sünnib iga uus muusikaline maailm alles pärast pikka „marineerimist“ – rändamist kujutlusmaastikel, kus rabade lõhnad, salapärased olendid ja muinasjutulised paigad hakkavad tasapisi helidesse valgu­ma.

Alljärgnevas intervjuus räägib helilooja oma loomingulisest teekonnast, muinasjutulise atmosfääri püüdmise võludest ja sellest, millise tunde ta soovib publikule saalist kaasa anda.

Millest alustad uue lavastuse jaoks muusika loomist – kuidas seda „õiget“ emotsiooni muusikas ära tabada, mis Nösperi Nönni maailma kirjeldaks? Ma olen selline aeglane marineerija. Enne kui muusikat kirjutama hakkan, on mul vaja aega, et enda kujutlusest seda uut maailma selgelt nägema ja kuulma hakata. Kõigepealt on vaja tervikut hoomata, seal pikalt ise ringi uidata ja aru saada, mis värvidega seda raba kujutada, mis seal kõlab ja kuidas lõhnab. Mis ei tähenda, et protsessi käigus asjad ei muutuks. Selle ettevalmistava uitamise käigus sünnibki minu jaoks see õige.

Muinasjuttudes on alati palju salapära, müstikat ja imesid. Kuidas Sa helikeeles seda muinasjutulikkust tabada oled püüdnud? Mul on päris palju erinevaid instrumente olnud kasutada. Kõigil neil on lugematuid võimalusi ja ma olen püüdnud erinevate kõlavärvidega edasi anda nii tegelasi kui olukordi. Olen avastanud uusi põnevaid pillide ja mänguvõtete kombinatsioone, mis on ise peaaegu nagu lavastuse tegelased.

Muinasjutus on alati tugev narratiiv ja seda armastan ma ka muusikas kasutada. Kuidas jutustada ilma sõnadeta, kuidas viia näitlejad ja vaatajad kas metsa või linna, rõõmsasse või pingelisse hetke. Kuidas annab saksofon edasi sookailude aroomi või kuidas tuua bänžoga päike välja, kuidas kõlab uue nõia sünd kontrabassil või milliste elektrooniliste pillidega luua kõledat lossi atmosfääri. Seda on olnud põnev katsetada. Proovisin muu tegevusega dialoogis olla ja sellele teisi dimensioone lisada.

Millised pillid/instrumendid on Sinu meelest kõige sobivamad Nösperi Nönni nõiamaailma kujutamiseks? Olen saanud selle projekti salvestada muusikutega, kes on hästi seikluslikud ja fantaasiarikkad. Nad kõik võivad väga erinevaid kõlasid tekitada ja pigem on mind inspireerinud nende isikud kui pillid.

Ma arvan, et see on pisut primitiivne lähenemine, et tegelastel ja kohtadel on oma pillid. Et karu on kindlasti suur trumm ja hiir on flööt vms. Nii võib juhtuda, et tulevad üheplaanilised illustreeritud tegelased, aga kõik elusolendid on keerulised ja mitmekihilised. Nagu maailm üldiselt, kannab ka raba endas sajandite ladestusi ja looduse salapäraseid protsesse. Olen muusikas püüdnud seda silmas pidada.

Kui suur on olnud Sinu vabadus lavastusele helisid luua ja kui palju mõjutavad lavastaja Tiina Mälbergi ideed ja soovid seda, mida lõpuks laval kuulda saab? Kas loominguline protsess on pakkunud ka mingeid üllatusi? Mul on olnud palju vabadust, aga loomulikult olen püüdnud järgida kõike, mida lavastaja on mulle ette andnud. Tema juhised mulle on olnud küll pigem üldised, lavastuse tervikut, stseenide atmosfääre ja dünaamikat puudutavad. Muusika loomisel on mul olnud üsna vabad käed, kui mitte arvestada ette antud luuletusi, millele pidin laulud looma.

See töö on suurt rõõmu pakkunud nii mulle kui mu ansamblikaaslastele, kes on väga avatud meelega muusikud ja sellesse projekti palju panustanud. Nii tore on olnud katsetada ja muusikalises liivakastis mängida.

Kas Sinu jaoks on lastele / noortele ja täiskasvanutele korda mineva muusika kirjutamine kuidagi erinev? Kuidas kõnetada erinevas vanuses publikut läbi muusika?  Ma pole küll midagi teisiti teinud kui täiskasvanutele kirjutades. Muinasjutt annab ise teeotsa kätte ja esitab omad nõudmised. Olen mõelnud ainult sellele, kuidas muusikas võimalikult täpselt ja orgaaniliselt looga kaasas käia, toetada, vahel juhtida, kord olustikku sulandudes, teinekord sellele vastandudes.

Lastele mingit hinnaalandust siin kindlasti pole tehtud. Mul on hea meel, et lapsed kuulevad siin tõesti parimate muusikute poolt kõrge kvaliteediga salvestatud muusikat, mis on päris pillidel mängitud. Ei mingeid odavaid sünte! Ja ma ise olen väga rahul, et siin on ka päris palju improvisatsiooni ning eksperimentaalsust, mida kõik lapsed võibolla tihti ei kuule. Kuidas muidu kultuuri hindavat publikut kasvatada, kui mitte neile kvaliteeti pakkudes.

Ma usun ja loodan, et nagu täiskasvanuid, nii saab ka lapsi kunstis kõnetada ainult läbi aususe. Julgust ja hoogu peab ka olema.

Millise tunde või kogemuse soovid, et publikule Nösperi Nönni muusikalise kujundusega saalist lahkudes kaasa anda? Ma tahaks, et publikule jääksid need laulud kummitama ja inimesed saaksid kaasa võtta tunde, et selles keerulises maailmas on ka palju headust ja helgust. Ja et seda headust saame ise juurde luua. Kõlama võiks jääda mõte sellest, kui tobe on sõda ja et elus on lõputult värve. Mul on hea meel, et lavastus jätab ka lahtisi otsi ja õnneks ei paku mingeid lihtsustatud lahendusi. Loodetavasti saab nendel teemadel pärast palju arutada ja küsimusi esitada.