Intervjuu noortedraama „Kurjus“ lavastajaga
29. novembril esietendub Endla Suures saalis Laura Jaanholdi lavastus „Kurjus”, mis põhineb rootsi kirjaniku Jan Guillou 1981. aastal ilmunud poolautobiograafilisel noorteromaanil „Kurjus”. Guillou romaani põhjal 2003. aastal valminud linateos kandideeris parima võõrkeelse filmi Oscarile ning teosest loodud teatrilavastusi on suure menuga mängitud nii Rootsis, teistes Põhjamaades kui mujal maailmas. Eestis ilmus „Kurjus” raamatuna 2000. aastal ning jõuab nüüd esmakordselt ka meie teatrilavale.
Lavastaja Laura Jaanholdiga vestles Endla dramaturg Anne-Ly Sova.
Lavastuse žanrimääratluseks on „retk vägivalla südamesse“, kas see tähendab, et laval toimuv on ülivägivaldne?
Laura Jaanhold: Kuigi see lugu räägib vägivallast, siis lavavõitlust või n.-ö. kaklemist laval näha ei saa, vägivald on sõnades. Toimunut kirjeldatakse läbi kahe 14-aastase poisi silmade, kes nüüd, 30-aastastena on tulnud meie ette, et oma lugu ära rääkida. Vägivalla erinevad esinemisviisid ja küsimused selle kohta on lavastuse kese. Meie loos ei ole kangelasi, siin on kõik kaotajad – see on tempokas, terav ja julm. Aga ma arvan, et materjalina ka põnev ja vajalik. Lavastuse vorm nõuab näitlejatelt äärmiselt täpset mängu, reageerimiskiirust ja vahedat tekstitaju.
Jan Guillou romaani „Kurjus“ tegevus toimub 1950ndate lõpu Rootsis, kuidas see tänase päevaga suhestub? Miks seda täna Eestis lavastada?
Laura Jaanhold: Arvan, et teater on hea koht selleks, et kontrollitud keskkonnas vaadata, mis saab, kui minnagi retkele, mis läheb otse vägivalla südamesse. Kogeme neid olukordi ilma ise selles kannatamata, saame võimaluse kaasa mõelda kõigi osapoolte vaatevinklist. Meil on neid olukordi Eestis päris palju olnud, kus noorte omavaheline arveteklaarimine ületab uudisekünnise, aga mulle tundub, et puudub sügavam ühiskondlik tähelepanu sellele teemale. Samas mulle tundub, et nii koolikiusamise, kui ka kooli- ja koduvägivalla osas peaksime olema teemaga palju paremini kursis, mõtlema ja aitama mõtestada seda, mida üks või teine valik või olukord kaasa toob. Ükskõik kas siis ise selles olukorras olles või seda pealt nähes, sellest kuuldes. Sest kellegi löömine või kellelegi halvasti ütlemine pole kunagi lihtsalt asi iseeneses. Läbi ühe olukorra tungivad kurjuse siirded äärmiselt kaugele, mõjutavad suurt ringi inimesi. Heaoluühiskond ikka veel mõnevõrra peidab neid teemasid, sest nendega on raske või keeruline tegeleda. Proovime pakkuda ühe koha, kus saab need kõige kurjemad olukorrad korraks läbi mõelda. Murda vaikuse. Anda märku, et sellised asjad on olemas ja me peame nende olukordadega tegelema. Ka täiskasvanuna – info, mida me kiusamise all kannatavale lapsele-noorele edastame on, et nad peaks endaga toimuvast rääkima usaldusväärsele täiskasvanule. Me saame olla usaldusväärsed täiskasvanud ja märkajad vaid siis, kui me oleme neist teemadest teadlikud ja enda jaoks läbi mõtestanud, mida teha.
Kellele see lavastus suunatud on?
Laura Jaanhold: Need teemad võiks pakkuda äratundmist noortele, aga ka kõikidele inimestele, kelle elus on mõni noor, keda vajalikul hetkel toetada. Liiatigi, et tegelikult ei piirne temaatika koolis toimuva vägivallaga, sel lool on sügavamad juured kodus toimuva väärkohtlemise juures ja ka see pool saab laval kõlapinna. Oleme ette valmistanud toetava vestlusraamistiku, mis aitaks lavastuse vaatamiseks häälestuda ja etenduse järel laval nähtut mõtestada. Kindlasti on see selline lavastus, mis vajaks vanemlikku selgitust, seda, et laval kogetavaid moraalseid dilemmasid kirjeldataks, arutletaks täiskasvanuga läbi. Räägitaks sellest, mis on tegelikult normaalne ja mis ei ole. Meie oma kodused universumid on tihti nii erinevad, et me ei aima, mis võib pealtnäha tavalises peres toimuda. Mis on normaalsus, milline peaks olema normaalne käitumine, kui kodus tekib tüli? Ma arvan, et selliste asjade lahtimõtestamine on väga oluline.
(Uudist illustreerib foto lavastuse „Kurjus“ proovist. Fotol Janek Joost, Carita Vaikjärv, Nils Mattias Steinberg, Karl-Andreas Kalmet. Fotograaf Priit Loog)
Lavastuse žanrimääratluseks on „retk vägivalla südamesse“, kas see tähendab, et laval toimuv on ülivägivaldne?
Laura Jaanhold: Kuigi see lugu räägib vägivallast, siis lavavõitlust või n.-ö. kaklemist laval näha ei saa, vägivald on sõnades. Toimunut kirjeldatakse läbi kahe 14-aastase poisi silmade, kes nüüd, 30-aastastena on tulnud meie ette, et oma lugu ära rääkida. Vägivalla erinevad esinemisviisid ja küsimused selle kohta on lavastuse kese. Meie loos ei ole kangelasi, siin on kõik kaotajad – see on tempokas, terav ja julm. Aga ma arvan, et materjalina ka põnev ja vajalik. Lavastuse vorm nõuab näitlejatelt äärmiselt täpset mängu, reageerimiskiirust ja vahedat tekstitaju.
Jan Guillou romaani „Kurjus“ tegevus toimub 1950ndate lõpu Rootsis, kuidas see tänase päevaga suhestub? Miks seda täna Eestis lavastada?
Laura Jaanhold: Arvan, et teater on hea koht selleks, et kontrollitud keskkonnas vaadata, mis saab, kui minnagi retkele, mis läheb otse vägivalla südamesse. Kogeme neid olukordi ilma ise selles kannatamata, saame võimaluse kaasa mõelda kõigi osapoolte vaatevinklist. Meil on neid olukordi Eestis päris palju olnud, kus noorte omavaheline arveteklaarimine ületab uudisekünnise, aga mulle tundub, et puudub sügavam ühiskondlik tähelepanu sellele teemale. Samas mulle tundub, et nii koolikiusamise, kui ka kooli- ja koduvägivalla osas peaksime olema teemaga palju paremini kursis, mõtlema ja aitama mõtestada seda, mida üks või teine valik või olukord kaasa toob. Ükskõik kas siis ise selles olukorras olles või seda pealt nähes, sellest kuuldes. Sest kellegi löömine või kellelegi halvasti ütlemine pole kunagi lihtsalt asi iseeneses. Läbi ühe olukorra tungivad kurjuse siirded äärmiselt kaugele, mõjutavad suurt ringi inimesi. Heaoluühiskond ikka veel mõnevõrra peidab neid teemasid, sest nendega on raske või keeruline tegeleda. Proovime pakkuda ühe koha, kus saab need kõige kurjemad olukorrad korraks läbi mõelda. Murda vaikuse. Anda märku, et sellised asjad on olemas ja me peame nende olukordadega tegelema. Ka täiskasvanuna – info, mida me kiusamise all kannatavale lapsele-noorele edastame on, et nad peaks endaga toimuvast rääkima usaldusväärsele täiskasvanule. Me saame olla usaldusväärsed täiskasvanud ja märkajad vaid siis, kui me oleme neist teemadest teadlikud ja enda jaoks läbi mõtestanud, mida teha.
Kellele see lavastus suunatud on?
Laura Jaanhold: Need teemad võiks pakkuda äratundmist noortele, aga ka kõikidele inimestele, kelle elus on mõni noor, keda vajalikul hetkel toetada. Liiatigi, et tegelikult ei piirne temaatika koolis toimuva vägivallaga, sel lool on sügavamad juured kodus toimuva väärkohtlemise juures ja ka see pool saab laval kõlapinna. Oleme ette valmistanud toetava vestlusraamistiku, mis aitaks lavastuse vaatamiseks häälestuda ja etenduse järel laval nähtut mõtestada. Kindlasti on see selline lavastus, mis vajaks vanemlikku selgitust, seda, et laval kogetavaid moraalseid dilemmasid kirjeldataks, arutletaks täiskasvanuga läbi. Räägitaks sellest, mis on tegelikult normaalne ja mis ei ole. Meie oma kodused universumid on tihti nii erinevad, et me ei aima, mis võib pealtnäha tavalises peres toimuda. Mis on normaalsus, milline peaks olema normaalne käitumine, kui kodus tekib tüli? Ma arvan, et selliste asjade lahtimõtestamine on väga oluline.
(Uudist illustreerib foto lavastuse „Kurjus“ proovist. Fotol Janek Joost, Carita Vaikjärv, Nils Mattias Steinberg, Karl-Andreas Kalmet. Fotograaf Priit Loog)