„Mullingari kandis“ näitlejate muljeid rolliloomest
14. oktoobril esietendub Küünis John Patrick Shanley romantiline draama „Mullingari kandis“, mille lavastaja on Madis Kalmet. Lavastuse kunstnik on Endlas varem peakunstnikuna töötanud Kristiina Põllu, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov. Lavastuses mängivad Carmen Mikiver, Jaan Rekkor, Karin Tammaru ja Sten Karpov.
Küsisime Karinilt (Rosemary) ja Stenilt (Anthony), kuidas nad oma lavategelasi kirjeldavad ja kui lihtne või keeruline neid rolle mängida on.
Kuidas iseloomustad Rosemary / Anthony rolli lavastuses „Mullingari kandis“?
Karin Tammaru: Põnevaks teeb selle rolli see aeg, see koht ja inimesed, kes seal koos on. Välja ütlemata sõnad ja pinged, mis selle tagajärjel tekivad. Naudin seda, et roll ei ole üheselt mõistetav, on mitu vastandlikku tunnet ühel ajal.
Sten Karpov: Anthony roll on sügav ja mitmetahuline. Tegemist on mehega, kes võitleb oma hirmudega, otsib armastust ja üritab leida oma kohta maailmas. Rolli loomisel naudin enim Anthony sisemiste konfliktide ja sügavamate kihtide avastamist. Põnevaks teeb selle rolli Anthony saladuslik sisemaailm, mis ei ava ennast lihtsalt, vaid nõuab urgitsemist ja avastamist.
Kas leiad endal Rosemary / Anthony lavategelasega sarnaseid jooni või omadusi olevat?
Karin Tammaru: Armastust ja sellega seotud valu olen tundnud, aga võidelnud nii jäägitult selle nimel ei ole…õnneks. Kui oleks pidanud, siis sooviksin, et sama kirglikult kui Rosemary.
Sten Karpov: Anthony ja minu vahel näen paralleele vaoshoitud optimismis, mis aitab meid mõlemaid elu keerdkäikudest läbi. Tema suhtumine elusse, olgugi ettevaatlik, kuid samas lootusrikas, peegeldub ka minu enda eluhäälestuses. Anthony lugu tuletab mulle meelde, et olenemata välisest survest, peitub tõeline jõud julguses olla sina ise, ja isegi kui maailm tundub mõnikord tõrjuv, leidub seal ikkagi ruumi armastusele ja mõistmisele.
Milline sõnum on selles lavastuses Rosemary´l / Anthony`l ja nende kaasteelistel (või sellel lool tervikuna) vaatajaile edasi anda?
Karin Tammaru: Las vaataja ise leiab endale selle iva.
Sten Karpov: Anthony lugu puudutab sügavalt, sest see toob esile inimlikud teemad, millega kõik saavad samastuda – soov olla armastatud, hirm tõrjutuse ees ja vajadus olla truu iseendale. Viimane ei tähenda, et peab olema isekas või hoolimatu teiste suhtes. Pigem tähendab see, et inimene mõistab, et ta saab olla teistele kasulik ja armastav siis, kui ta ei unusta hoolitseda ka enda eest ning elab elu, mis on täielikult kooskõlas tema tegeliku olemusega.
(Uudist illustreerib foto lavastuse „Mullingari kandis“ proovist. Fotol Karin Tammaru ja Sten Karpov. Fotograaf Kristiina Põllu)
Kuidas iseloomustad Rosemary / Anthony rolli lavastuses „Mullingari kandis“?
Karin Tammaru: Põnevaks teeb selle rolli see aeg, see koht ja inimesed, kes seal koos on. Välja ütlemata sõnad ja pinged, mis selle tagajärjel tekivad. Naudin seda, et roll ei ole üheselt mõistetav, on mitu vastandlikku tunnet ühel ajal.
Sten Karpov: Anthony roll on sügav ja mitmetahuline. Tegemist on mehega, kes võitleb oma hirmudega, otsib armastust ja üritab leida oma kohta maailmas. Rolli loomisel naudin enim Anthony sisemiste konfliktide ja sügavamate kihtide avastamist. Põnevaks teeb selle rolli Anthony saladuslik sisemaailm, mis ei ava ennast lihtsalt, vaid nõuab urgitsemist ja avastamist.
Kas leiad endal Rosemary / Anthony lavategelasega sarnaseid jooni või omadusi olevat?
Karin Tammaru: Armastust ja sellega seotud valu olen tundnud, aga võidelnud nii jäägitult selle nimel ei ole…õnneks. Kui oleks pidanud, siis sooviksin, et sama kirglikult kui Rosemary.
Sten Karpov: Anthony ja minu vahel näen paralleele vaoshoitud optimismis, mis aitab meid mõlemaid elu keerdkäikudest läbi. Tema suhtumine elusse, olgugi ettevaatlik, kuid samas lootusrikas, peegeldub ka minu enda eluhäälestuses. Anthony lugu tuletab mulle meelde, et olenemata välisest survest, peitub tõeline jõud julguses olla sina ise, ja isegi kui maailm tundub mõnikord tõrjuv, leidub seal ikkagi ruumi armastusele ja mõistmisele.
Milline sõnum on selles lavastuses Rosemary´l / Anthony`l ja nende kaasteelistel (või sellel lool tervikuna) vaatajaile edasi anda?
Karin Tammaru: Las vaataja ise leiab endale selle iva.
Sten Karpov: Anthony lugu puudutab sügavalt, sest see toob esile inimlikud teemad, millega kõik saavad samastuda – soov olla armastatud, hirm tõrjutuse ees ja vajadus olla truu iseendale. Viimane ei tähenda, et peab olema isekas või hoolimatu teiste suhtes. Pigem tähendab see, et inimene mõistab, et ta saab olla teistele kasulik ja armastav siis, kui ta ei unusta hoolitseda ka enda eest ning elab elu, mis on täielikult kooskõlas tema tegeliku olemusega.
(Uudist illustreerib foto lavastuse „Mullingari kandis“ proovist. Fotol Karin Tammaru ja Sten Karpov. Fotograaf Kristiina Põllu)