Jüütimaal, Põhjamere kiviklibusel rannikul näeb umbes 12. sajandi paiku ilmavalgust poisslaps nimega Amlet, kelle onu tapab tema isa ja abiellub tema emaga. Igasugustest kahtlustest täiesti vaba, haub Amlet külmaverelise plaani ja maksab kätte, kuni viimaks ise mõõga läbi langeb. Nii kirjutas 1514. aastal „Taanlaste vägitegudes“ kroonik Saxo Grammaticus.

Inglise näitekirjanik William Shakespeare lisab Amleti nime etteotsa H-tähe, paigutab ta kõledast viikingiasulast Helsingøris asuvasse Kronborgi lossi ja avaldab 1601. aastal näidendi poisslapsest, kelle onu tappis tema isa ja abiellus tema emaga. Kuid nüüd on see poiss täis kahtlusi. Tema kättemaks venib, otsused murenevad ja lugu lõpeb verepulmaga, kus hukkuvad nii süüdlased kui süütud.

Järgnevate sajandite jooksul sünnib see poisslaps uute kirjanike tõlgendustes üha uuesti, kord traagilisema, kord koomilisemana hulluse ja apaatia äärealadel kõikudes. Peategelane eksleb, mässab ja hukkub, et siis taas ellu ärgata – iga kord uues kehas ja uue häälega, aga tema küsimus on jäänud samaks: olla või mitte olla?

Lavastus „amletH“ ei otsi seda ühte ja õiget Hamletit, vaid kuulab, kuidas tema hääl läbi sajandite muutub – kord kättemaksuhüüdeks, kord naeruks, kord vaikuseks.

Videod