29. november — Endla Teater

1925 toimub Endlas kaks sündmust, üks kurvem, teine rõõmsam.

Päeval kell pool üks toimub teatrimajas lühike aktus 26. oktoobril surnud Karl Jungholzi mälestuseks. Aktuse avab diviisiorkester, järgneb A. Jürvetsoni kõne lahkunu eluloost ja tegevusest, diviisiorkester mängib „Ligemal Jumal sul“, mille järel Eduard Nukk kannab ette päevakohase luuletuse ning Pärnu

Helikunsti segakoor laulab „Helde Isa taeva sees“. Seejärel peab Aleksander Teetsov lühikese kõne sellest, kui kallis on see, mida annavad näitlejad ja näitejuhid, sest see tuleb südamest ja on kõige parem, mida nad üldse anda mõistavad ja suudavad, kuid kahjuks ei võta arvustajad sageli kõike seda õigesti vastu. Aktuse lõpetuseks mängib orkester leinamarssi.
Aktuse eelteates 28. novembri ajalehes avaldab Endla teatrikomisjon lootust, et „ka pärnlased oskavad hinnata Karl Jungholzi üle 30 aastast väsimata ja väärtuslist tööd rahva hariduspõllul ja tulevad kokku suurel hulgal, et järelhüüda üheskoos talle soojemat tänu, seda enam, et ta tootas ka Pärnu „Endla“ teaatris näitejuhina ja lavakunstikursuste juhatajana.“
Mälestusaktusele kogunebki pea saalitäis rahvast ning samal ajal, kui „Endlas“ aktust peetakse, sängitatakse Karl Jungholzi põrm pealinnas viimsele puhkepaigale, kuhu Endla teatrikomisjon ja näiteseltskond saadavad ühise pärja.

Õhtul kell pool üheksa aga esietendub Emmerich Kálmani operett „Sügismanööver“, mille lavastab Marie Kalbek. Lavastuse muusikajuhiks on ka sel korral Gustav David ning laulujuhiks Robert Kalbek. Mängivad – nagu taas ajaleheteadetest loeme – Irene Tiimann, Ida Suvorova, Marie Kalbek, Karl Merits, Kristjan Hansen, Aleksius Sagor, Voldemar Laason, Manivalde Mitt, Oskar Mitt, Richard Siig ja teised.

Postimehe Pärnu väljaande 1. detsembri numbris arvustab lavastust M. L.:

Operett „Sügismanööver“ Endlas.
Esietendus 29. skp.

Sõjaväelased ja manöövrid – see on tänulik aine operetiks. Hiilgavad mundrid, klirisevad mõõgad, tärisevad kannused – need loovad iseenesest juba operetikohase lustilik-heleva, kerge meeleolu. Ja manöövrid toovad ikka kaasa liikumist, vaheldust, uusi läbielamusi. Seda sõjaväelist shikki, manöövrite aegset kiirendatud liikumistempot ning vahelduste meeleolu ongi rohkesti ka „Sügismanöövrites“. Et ei tuleks puudu koomilistest situatsioonidest ja naljakatest vahekordadest, selle eest muidugi on ka hoolitsetud – seekord ühe kadetist-veltveebeli näol, selle näol muidugi peaasjalikult, kuna lõbusa tuju sünnitamiseks arusaadavalt aitavad kaasa enam-vähem kõik teisedki. Kuid ei puudu siin ka oma dramaatiline nootki. Seekord argneb see ühe ülemleitnandi ja lossipreili vahel, paisudes teises vaatuses isegi õige kaasahaaravalt tugevaks. Sellepärast osalt tundubki „Sügismanöövritele“ puudusena ta järsk langus sellelt dramaatiliselt momendilt vastupidisse, kusjuures sellega kaugeltki aga öelda pole tahetud, et operett operetina ei peaks lõppema.
Mängiti tujuga. Pr. E. Tiimann Risa von Marbachi osas oli õige kena ja laulult hea nagu harilikult; segas, kahjuks, paiguti aga võõrakõlaline väljarääkimine. Pr. M. Kalbeki vabatahtlik Marosi oli terves kogusummas üpris veetlev ja lõbus husaar. Samuti sümpaatiat võitev oli pr. I. Suvorova Treszkana. Hästi olid seekord esitatud ka teised kõrvalisemad naisosad. Meesosalistest olid kujult kui ka mängult õige head K. Hansen ülemjuhataja V. Lohonay’na ja V. Laason rittmeister v. Emmerich'ina. K. Meerits’i ülemleitnant v. Lorenthy mäng tundus paiguti kuivana; eriti tehtuna mõjus tema armastuse avaldamine Treszkale teises vaatuses, kuid sellevastu oli ta õige hoogne, sama vaatuse tantsustseenis, mis osutus üheks jõulikumaks kohaks operetis. Hästi õnnestus A. Sagoril kadett Vallensteini koomiline osa ning samuti rahuldasid ka mõlemad Mittid. Gruppesinemlsi võis jälgida rahuloluga, kuigi nendes ühe ja teise osalise juures tundus veel kindlusetust ja oli märgata siin ja seal komistusi ja üldisest mängutoonist väljalangemist. Meelsasti võis seekord pilk peatuda maitsekail kostüümel. Ning uute dekoratsioonide tõttu oli ka lavastuses värskust ja silmale uudist, nagu omast kohast uudis oli seegi, et metsas kasvavaid puid võib läbiminekuks teelt käsitsi kõrvaldada, nagu seda ettekande ajal laval mitu korda näha võis. Muusikas vist midagi eriliselt meelejäävat ei olnud ja sedagi oli opereti tekstiga võrreldes nagu vähem kui operettides harilikult. Rahvast oli rohkesti.

M. L.

Kahjuks ei saa me teisaldatavate puudega dekoratsioonide autori nime teada ka Vaba Maa Pärnu väljaandes 20. novembril ilmunud lühiarvustusest:

„Sügismanööver“ Endlas.

K. von Bakony kolmevaatusline operett „Sügismanööver“, millele operettide komponist Kálmann muusika loonud, läks möödunud pühapäeva õhtul „Endla“ teatris hea hoo ja eduga üle lava. Peab ütlema, et meie operettetendused arenevad kenasti ja võidavad ikka rohkem ja rohkem publiku poolehoiu. Rahvast oli ilmunud rohkesti ja jälgis mängu huvi ja rohkete kiiduavaldustega.
Esinemised nii üksikutes osades kui ka kogumängus olid ladusad ja kenad, sest see operett on küllalt vaheldusrikas ja huviäratav oma kirjude helevärviliste piltide tõttu, sest kuhu husaarid ilmuvad, seal on kõik liikvel ja askeldamas – eriti õrnemsugu. Seal sõlmitakse keerulisi armusidemeid, millised tuleb pärast harutada, ning, vaatamata takistustele, on lõpp harilikult ikka hea.
Muusika, nagu Kálmann'il ikka, on viisirikas ja kena, olgugi, et ta ei saa võistelda sama komponisti hiljemate operettega, nagu seda on „Silva“ või veel enam „Mariza“.
Kogumängust paistsid välja hoogsa mängu tõttu: pr. Kalbek, pr. Tiimann, pr. Suvorova ja hrad Sagor, kes palju nalja esitas, Laason, Hansen ja Siig.

–ts.

„Sügismanöövriga“ antakse 4 etendust, mida külastab 1628 operetihuvilist.

1939 esietendub K. Blumthali kolmevaatuseline komöödia „Töölaagri paos“. Lavastaja on Voldemar Laason, kunstnik Uko Halla. Mängivad Voldemar Laason, Marina Mikk, Sophie Sooäär, Mare Voog, Henn Aare, Paul Ruubel, Veera Luur, Ross Teder, Friedrich Tilk, Uko Halla, Jakob Küüts, A. Laason ja Hilja Tasane.

Lavastuse eeltutvustus 28. novembri Pärnumaa Teatajas avab näitemängu probleemistikku:

„Töölaagri paos“

K. Blumenthal'i komöödia tuleb „Endlas“ V. Laasoni lavastusel eeloleval kolmapäeval, 29. novembril 1939. a. kell 8 õhtul esietendusele. See on teiseks algupärandiks käesoleval hooajal. Huvitavalt ja huumoriküllaselt on selles käsitatud akuutset tööpõlgurite probleemi milline küsimus aga siiski pole tõstetu nii valdavaks, et ta varjaks muud teoses esinevad intriigid ja probleemid. Lavastaja on teinud põhjalikku tööd, et komöödiat esitada kõigiti väärikalt.

Arvustus 1. detsembri Uus Eesti Pärnu Uudistes ja Pärnu Päevalehes on lavastuse, aga eriti näidendi suhtes üsna karm:

Töölaagri paos

K. Blumthali komöödia 3 vaat. 4 pildis „Endla“ esietendusel 29. nov. V. Laasoni lavastus.

See on tundmata autori komöödia, millel on oma voorusi, kuid millel on ka oma puudusi. Ja neid viimaseid on tal üsna paljugi, nii et esimesest vaatusest tärkav lootus peab viimase pildi eesriide langemisel andma maad pettumusele. Ja see viimane pole kahjuks üsnagi väikene kui komöödia 4. pildi järgi eesriie langeb.
Kõige suurem voorus on K. Blumthali kõnealuses vist esikkomöödias see, et ta on võtnud omale eeskujuks hea meistri – Hugo Raudsepa nimelt. Teise, ja ta pärisoma voorusena tuleb kinni naelutada autori dialoogi osalikku ohjeldamist ja omajagu ka lavalise intriigi, üldse, lavalise liikuvuse maksmapaneku suutlikkust. Ent seda kahjuks vaid osaliselt, sest kõik see, kuidas ja milliste abinõudega autor näidendi teises pooles paneb publiku jälgima, kuulub odavasse võttesse, ebausutavusse ning, mis kõige halvem magedasse jantlikku ilustoonitekitamisse.
H. Raudsepa tuntud kujud paistavad kõigist „Töölaagri paos“ tegelastest läbi. Kõige enam on siin kitčiks tarvitatud „Mikumärdi“ kujusid. Hele on sarnane Jaak Joorami tütre Maretiga, Malle on Emsi teisik, Kaie Rajala päris sinasõber Mimm Soekaraskiga, ta tütar Ilmatar üsna hea tuttav, nagu leeriõde, Silviaga, Juulal on ühist Eltsuga, ning lõpuks – kas pole Madisel Jaak Joorami, Hillaril Joorami poja Ennuga või Juhaniga, isegi Värsi Kustil pops Tomuskiga j.n.e. ühiseid sugemeid?! –Kindlasti. Ühel vähem, teisel enam. Tõsi küll. „Mikumärdi“ esiktrüki ilmumisest ja lavastusest on möödas täpselt kümme aastat, ning selle aja kestel on meie elu päris põhjalikult muutunud. Erakonnad on kadunud, popsi ja peremehe vahekord pole nii terav, Toompeal pole enam mürgeldusi, Tallinnas ei saa vurledele maamees „aisaga kurku sõita“, maal töötavad nüüd poolakad, kodukaunistamine veereb fassaadi-jutuga laiemalt üle maa (seda fassaadi-juttu on selles näidendis liig palju!) ning moraal on veelgi teissugusema mõiste omanud kui „Mikumärdi“ päevil. Kõik need uuendused on K. Blumthal üsna osavalt endiste „Mikumärdi“ inimeste suhu pannud, kuid nende olemus on jäänud endiseks.
Nii et: vana vein uues astjas, millel puudub loomulikkus, ehtne omapära, rääkimata raudsepalikust vaimukusest, sest vaimukuse närv pole „Töölaagri paos“ autoril kuigi tugev. Seda õieti polegi, kuigi ta püüab seda kohati tõendada. Selle juures satub ta aga labasusse, nagu seal, kus lihuniku lesk kutsub peremeest laup. õhtul tuppa, et – hoolitseda järeltuleva soo eest. Niisugune jutt on banaalne lavalt kuulda ja võinuks kärbitud olla.
Kuid kõigele üteldule ja paljule puudulikkusele ütlemata, ei saa me ometi salata kõnealuse komöödia vähenõudlikku rahvalikkust, millisena ta võib massi köitagi, ilma et kellelegi saalis pruugiks end pingutada vaatamise ja vaagimisega.
Ajaviide, jah ainult seda ilma kunstilise kuigi kõrgele küündivuseta!
Mis puutub lavastusse ja mängusse, siis ei saa selles suuri etteheiteid teha ei ühele ega teisele; kuid silmapaistvate saavutuste üle lavastuses ja mängus pole meil ka põhjust rõõmustada, kuna neid ei olnud. Lavastaja oleks pidanud püüdma minu arust anda kõike märksa realistlikumalt kui see mängus avaldus. Asjata püüti koomitseda ja liialdada seal, kus saanuks toime elavate inimestega karikatuuride asemel. Üle mängima kippusid mitmed tegelased, kes olulisemalt ja loomulikult avaldudes pääsenuks vaatajale lähemale.
Uudse tüübi, just kui tüübi, lõi P. Ruubel kodutu hulkurina (Värsi-Kusti), kes kui niisugune ei olnud halb, kuigi ka tema pidanuks olema pisut vähem pätlik. Ta maanteesõber Hillar (H. Aare) sellevastu oli päris sobiv, samuti U. Halla konstaablina ja V. Laason Madisena, F. Tilk (kraadepoiss) muutus liiast laaberdajaks viinajoomise stseenides.
Naisosalistest olid ühtlased M. Mikk (Hele), M. Voog (Mariche) ja A. Laason (Juula) ning R. Teder (Ilmatar). S. Rathfelder Mallena täitis oma esimest enam väljapaistvamat osa kohati üsna edukalt, kuna V. Luur Kaie Rajalana oli säärane, nagu me teda ikka ja ikka oleme näinud.
Tempo näis sobivat ja publikule, keda oli esietenduse kohta küllalt arvukalt, näis komöödia vähenõudliku ajaviitetükina ka meeldivat...
U. Halla dekoratsioon oli suviselt rõõmus ja värvirikas.

K. Ee.

Veera Luur ja Voldemar Laason lavastuses „Töölaagri paos“.

Lavastusega „Töölaagri paos“ antakse Endlas 9 etendust, mida vaatab 3096 inimest.

1959 tähistatakse Pärnu teatris aga ainulaadset juubelit – 200. etenduseni jõuab 1953. aasta oktoobris lavale jõudnud Lydia Koidula näidendi „Kosjaviinad“ esiklavastus. Kuue aasta jooksul on lavastusega etendusi antud vabariigi kõigis rajoonides ning seda on näinud pea 40000 inimest. Juubelietendusel viibib kohal ka lavastaja Kaarel Ird ning nagu fotolt näha, ei tähistata juubelit mitte ainult etenduse, vaid ka sellele järgneva meeleoluka pika-laua-peoga.

1981 esietendub Vaino Vahingu dramatiseering August Jakobsoni romaanist „Vaeste-Patuste alev“, mille lavastab Ingo Normet ja kujundab Vello Tamm. Mängivad Peeter Kard, Arvi Hallik, Maimu Pajusaar, Aire Johanson või Anu Heinsalu, Viktor Jakovlev, Mihkel Smeljanski, Tiia Kriisa, Enn Keerd, Jaak Hein, Paul Mäeots või Artur Ots, Siina Üksküla, Merike Tatsi või Lii Tedre, Toomas Ots või Arne Järvesaar, Villem Indrikson, Jüri Vlassov, Rein Laos, Mati Murumaa, Lembit Kees, Mari Palm või Katrin Nielsen ja Lii Rebbas.

Rudolf Alleri Sirbis ja Vasaras ilmunud arvustust uuslavastusele saab lugeda allpooltoodud ajaleheväljalõikes:

Kalle Käsper aga kirjutab kogumikus „Teatrimärkmik 1981“ ilmunud Pärnu teatri aastat vaatlevas artiklis „Omas ampluaas“ „Vaeste-Patuste alevi“ kohta nii:

Pärnu teater on läbi aegade teinud tänuväärset tööd oma kodulinnast võrsunud kirjanduse lavaletoomisega. /---/ Sedapuhku on siis pöördutud klassika poole. Nimelt esietendus 1981. aasta novembris Ingo Normeti lavastuses August Jakobsoni – Vaino Vahingu „Vaeste-Patuste alev“. Nii mahukate teoste lavaletoomise keerukus seisneb eeskätt dramatiseeringus, sestap on mõistlik sellest alustadagi. Pean Vaino Vahingut praegu meie dramaturgiks number üks. Tema „Mees, kes ei mahtunud kivile“ tõestab lausa krestomaatiliselt, et ka monodraama võib olla tõeline draama, „Pulmades“ on aga nii palju pingestatust, et seda jätkuks kümne tavalise eesti näidendi jaoks. „Vaeste-Patuste alevis“ on Vahing dramaturgina minu arust siiski jäänud peatuma poolele teele. Mõistagi on säärane suurromaan kõva pähkel igale instseneerijale ning on raske ja mõttetu hakata otsima, kuidas oleks saanud muuta seda teatripärasemaks – see tähendaks sisuliselt uue lavavariandi kirjutamist. Praegun tekst on kindlasti midagi rohkemat kui romaani ümberjutustus, aga ta pole siiski ka draama. Selleks on ta liialt eepiline. Häda on ilmselt selles, et August Jakobsoni romaani liikumapanevaks jõuks pole mitte niivõrd inimestevaheline konflikt (mis on reeglina draama aluseks), kuivõrd konflikt inimeste ja olude vahel. Kinos annaks seda alaadi konflikti veel kuidagi visuaalselt välja tuua, aga kuidas sa näitad teatris näiteks seda, kui raske on töö turbarabas? Jääb üle pöörduda sõnade poole ja arendada mõtet. Vaino Vahing on püüdnudki seda teha eeskätt Ridle kahekordse ilmumisega publiku ette – proloogis ja epiloogis – ühe ja sama tekstiga, kusjuures mängitakse lahtiste kaartidega ning öeldakse kohe alguses ära, et teistkordne tulek saab teoks. Kummalisel kombel aga sedapuhku see tavaliselt nii hästi mõjuv dramaturgiline spiraal „ei tööta“: tõelised lõppsõnad ütleb ära juba vana Lüüne ning sellele järgnev epiloog üksnes venitab tüki lõppu pikemaks. Kummatigi tuleb Vahingule anda au selle eest, kui osavalt ja ökonoomselt viib ta edasi sündmustikku. Pikka heietamist on vähem kui nii mõneski päris-näidendis ning isegi veidrana tundunud tegelaste iseendiesitlemine on, nagu laval välja tuleb, täiesti omal kohal.
Lavastaja ette seab säärane paljude tegelaste ning tegevuskohtadega tükk topeltraske ülesande. Tuleb mõelda ühtaegu nii panoraamile kui ka detailidele, nii „masside liikumisele“ kui ka konkreetselt igale näitlejatööle. Esimese ülesandega on Ingo Normet kiiduväärselt toime tulnud. Tervikutunnetus paistab üldse olevat tema tugevaim külg. Kompositsioon, rütm, lavastuse idee areng algusest lõpp-punkti – see kõik on alati paigas. Ka tundub Ingo Normetile hästi istuvat koostöö kunstnikuga, helikujundaja ja valgustajaga. Kui kuskil on vajakajäämisi, siis ikka osalahendustes, milles on harva suuri üllatusi ja pahatihti ka suisa stampi ning sellest tulenevat igavust. Kõik ülalöeldu kehtib ka „Vaeste-Patuste alevi“ lavastuse kohta. Tüki juhtmõtte, „Kolgata-tee“ järjepidev arendus, meeldejääv lavakujundus ja õnnestunult valitud muusika loovad eelduse teatrielamuseks, seda toetavad mitmed puhtvisuaalselt nauditavad massistseenid (öö Vaeste-Patuste alevis, tantsuõhtu), kuid näitlejatöödes onvähe värskust, liikumist, ütleme isegi teatrit ennat, mis veelgi tugevdab tüki niigi eepilist alget.

„Vaeste-Patuste aleviga“ antakse 25 etendust 11719 inimesele.

1992 esietendub Jerome Kerni ja Oscar Hammersteini muusikal „Teatrilaev“. Maailma esimeseks puhaste žanritunnustega muusikaliks peetava teose toob Endlas lavale külalislavastaja Peeter Volkonski ning kujundab külaliskunstnik Jaak Vaus. Orkestriseaded teeb Olev Sööt, libreto tõlke ja töötluse teeb teatri kunstiline juht Ülev Aaloe, laulutekstide taga on Juhan Saar. Lavastuse liikumisjuhtideks on Laine Mägi ning Hannely Veide ja Hanka-Hannika Veide. Mängivad Peeter Kard, Siina Üksküla, Laine Mägi, Aare Laanemets, Merike Tatsi, TPÜ diplomand Sepo Seeman, Tene Ruubel, Jüri Vlassov, Margus Oopkaup, Sten Zupping, Elmar Trink, Rein Laos, Feliks Kark, Raido Keskküla ning tantsutrupp koosseisus Hannely Veide, Hanka-Hannika Veide, Meeli Pärna ja Eveli Kõrre. Kaastegev on ka dirigent Loit Lepalaane juhitud Pärnu Linnaorkester koosseisus Tiit Laur, Andrus Hakkaja, Ants Lääts, Aivo Luhaoja, Arvi Sommer, Tarmo Vallist, Mihkel Haljaste, Margus Allmann, Villu Leis, Andres Kokk, Margus Jürima, Tõnu Rein, Toomas Avon, Andrus Uudsalu ja Aivar Saks.

Jaak Rähesoo kirjutab „Teatrilaevast“ 23. juulil 1993 Sirbis ilmunud Endla hooajaülevaateartiklis „Endla oh-aeg“ nii:

Enesepila vohamine kajastub juba „Endla“ hooajaplaaniski, sest teatritegemise paroodia on peaaegu ainus teema, mis Jerome Kerni ja Oscar Hammersteini muusikali „Teatrilaev“ töötlusse on jäänud. Õigupoolest pole seal üldse teemat – on vaid popurriilik läbilõige, silmailu ja kõrvakõdi. Kindlasti on tolle vana muusikali ameerikalikus aines meie publikule palju võõrast ja tüütut, nii et kärpima kahtlemata pidi. Aga need kommertstükid on üsna jäiga ehitusega, mida annab muuta ainult teatud piirini. Praegu on „Teatrilaeva“ lugu taandatud nii punktiirseks, et näitlejaile jäävad õige napid mänguvõimalused. Eriti tajub seda esimeste armastajate (Laine Mägi ja Aare Laanemets) puhul, kelle vastu lihtsalt ei jõua tekkida vajalikku huvi. Lavastaja Peeter Volkonski pole visanud seekord mingit vigurit, nagu tal vahel kombeks (ja parem, et ei visanud), vaid on jäänud üsna tavakohase lahenduse juurde, aga pole osanud või viitsinud leida suuremat mängulist tegevust, mida ühe draamateatri muusikalilavastuselt just ootad. Nõnda ripuvad punktiirse süžee lõdval nööril niisama lõdvad ja punktiirsed osatäitmised, kokku lapitud näitlejate varasematest rollidest. Ja ka teatripila jääb üpris algeliseks – eriti kui „Jeppe“ on võrdluseks kõrval. Vastu ootusi hoiavad toda „Teatrilaeva“ vee peal leidlik kujundus ja värvikad kostüümid (Jaak Vaus), hoogne liikumine (Laine Mägi, Hannely Veide ja Hanka-Hannika Veide) – ja muidugi muusika, mida teeb madruseülikondadesse riietatud Pärnu bigbänd Loit Lepalaane juhatusel. Näitlejad laulavad nii, nagu häält antud.

„Teatrilaeva“ mängitakse 34 etendust ja seda näeb 10156 külastajat.

2008 esietendub Nikolai Gogoli „Revident“. Lavastaja Tiit Palu ja kunstnik Silver Vahtre. Mängivad Sten Karpov, Lauri Kink, Indrek Taalmaa, Karin Tammaru, Triin Lepik, Ago Anderson, Jaan Rekkor, Carmen Mikiver, Jüri Vlassov, Priit Loog, Veljo Reinik või Jaanus Mehikas, Ahti Puudersell ja Ireen Kennik.

Esietenduse eel ilmub Pärnu Postimehes intervjuu lavastajaga:

kivisildniku arvustus Pärnu Postimehes:

Ants Liiguse fotod lavastusest: